Ööl vastu 28. septembrit 30 aastat tagasi läks Tallinnast Stockholmi poole teele parvlaev Estonia, mis sinna ei jõudnudki. Laev viis endaga märga hauda 852 inimest ja jättis hingehaavu tuhandetele inimestele. Selle traagilise sündmuse puhul on eelmainitud asjaolud vast vähesed, mis ei ole tekitanud küsimusi, intriigi või pahameelt.
Nende 30 aasta jooksul on ikka ja jälle juhtunud, et avalikuks saab mõni uus detail või ilmub välja keegi, kes Estonia teema jälle päevakorda tõstab. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et paljud hukkunute lähedased ja pääsenud on juba aastaid oodanud (ja tegutsenud), et riigid alustaksid katastroofi põhjuste selgitamiseks uut uurimist. Tõsi, lähedaste ja pääsenute seas on ka neid, kes tahaksid selle teema unustada. Seda näitab kas või asjaolu, et praeguse uurimise käigus läbi viidavatest intervjuudest soovivad osa võtta umbes pooled pääsenutest.