Ööl vastu 28. septembrit 30 aastat tagasi läks Tallinnast Stockholmi poole teele parvlaev Estonia, mis sinna ei jõudnudki. Laev viis endaga märga hauda 852 inimest ja jättis hingehaavu tuhandetele inimestele. Selle traagilise sündmuse puhul on eelmainitud asjaolud vast vähesed, mis ei ole tekitanud küsimusi, intriigi või pahameelt.

Kardinaalse muutuse Estonia uppumise põhjuste käsitlusse tõi 2020. aastal avalikustatud Discovery dokumentaalfilm, mille eestvedajaks oli Rootsi ajakirjanik Henrik Evertsson. Evertsson ja tema meeskond tegid midagi, mida oli varem proovinud ka näiteks Jutta Rabe, kes aga ebaõnnestus – pandi kokku ekspertidest meeskond ja mindi kohapeale, et dokumenteerida laevavrakki. Ekspeditsiooni käigus avastati, et laeva paremas pardas on vigastused, mida seni ei olnud dokumenteeritud. Leid tõi kaasa uued spekulatsioonid laeva uppumise põhjuste kohta. Tekkinud teooriad viitasid, et auk võis olla põhjustatud kokkupõrkest, plahvatusest või mõnest muust sündmusest, mida varasemates uurimistes ei käsitletud piisavalt.

Evertssoni filmi sisu ja tema tegutsemise üle võib vaielda, aga ta suutis teha midagi, mida aastakümneid ei olnud suutnud teha mitte keegi teine. Eesti, Soome ja Rootsi riigijuhid olid poliitiliselt väljapääsmatus olukorras, sest kui keegi neist oleks kasvõi proovinudki iitsatada, et mingit uut uurimist pole vaja, oleks see olnud täielik poliitiline enesetapp.

Evertssoni film levis kaugemale kui kolme riigi kohalik ajakirjandus ning seda teemat jälgis kogu Euroopa. Kõik nägid, et senine arusaam vigastusteta laevakerest oli vale.

Seda uurimist hakkas juhtima (ja juhib siiani) Eesti. Rootsi on aktiivne kaastöötaja, Soome on võtnud rohkem jälgija rolli, koosolekulaua taga nad küll on, aga sisu dikteerimisega tegelevad pigem Eesti ja Rootsi.

Pea nelja aasta jooksul on korraldatud mitmeid ekspeditsioone ning vrakk ja selle ümbrus on ülidetailselt dokumenteeritud. Postimees on saadud materjalist suurema osaga tutvunud ning see on tõepoolest ülipõhjalik. Tehnoloogia areng ja hirm mitte uuesti eksida on selleks sundinud. Ka uurijad ise ütlevad, et nad üritavad teha kõik selleks, et keegi ei saaks pärast öelda: «Aga seda te pole isegi kontrollinud!»

Muu hulgas on toodud merepõhjast üles ka Estonia vööriramp ning analüüsitud mitmesuguseid detaile – alustades akendest ja lõpetades metallosade koostisega. Lisaks uue info kogumisele on vraki- ja merepõhjauuringute kaudseks põhjenduseks olnud ka praeguse olukorra detailne kaardistamine, et vältida uusi «üllatusi» tulevikus.

Kommentaarid (4)
Copy