Katrin Bats: kuidas nügida 97% oma mõjuahelast?

Katrin Bats, Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht Foto: Rimi Eesti Food AS

Kestlikkuse aruandlus aitab paljudel ettevõtetel õppida paremini riske hindama, sest pead vastama küsimustele, millele iga päev pole vaja mõelda, kirjutab Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats.

Me sõltume jätkusuutlikumaks saamise teekonnal üksteisest palju rohkem, kui esmapilgul arvata oskame. Meie ettevõtte oma tegevusest tulenevad heitkogused moodustavad umbes 3% ettevõtte väärtusahela koguheitmest. Sellega on kõige lihtsam tegeleda, sest siin saame ise otsida lahendusi, katsetada, efektiivistada.

Aga kuidas sa mõjutad sama tõhusalt tootjaid-tarnijaid ja, veel keerulisem, poe külastajaid? Eks me peamegi oleme need, kes ebamugavaid küsimusi esitavad ja partnereid-tarbijaid nügivad.

Muutus on alanud

Näeme juba, et paljud ettevõtjad pingutavad. Vähemalt suur osa neist, kellega me iga päev kokku puutume. Tõsi, sageli on selle taga vajadus olla Põhjamaade või Euroopa partnerite või klientide jaoks heas kirjas.

See on kaasa toonud omamoodi muutuste laine, mille tulemusena muudetakse tootmisprotsesse jätkusuutlikumaks ning pakendeid keskkonnasäästlikumaks. Tagasi vaadates ei ole ka suurt vahet, kas see muutus on alguse saanud sisemisest soovist või ärikeskkonna survest.

Mõni aasta tagasi hakkasime oma emafirma ICA tuules nügima oma hankijaid teaduspõhiste eesmärkidega liitumise suunas. Toona meil veel vähetuntud algatus aitab sisuliselt oma tegevust analüüsida ja keskkonnaeesmärke seada. Tänaseks on asi sealmaal, et ICA tarnijatest on liitunud enam kui 90%, meil siin Baltikumis on ette näidata 4%. Edeneme pisitasa seega.

Siinkohal räägin pisut endale vastu, sest olen alati rõhutanud, kuidas ei tohiks võrrelda noori (loe: viimased 30 aastat arenenud majandusruumi) Balti riike kogenud (loe: enam kui 100 aastat arenenud majandusruumi) Põhjamaadega, sest see on väga ülekohtune.

Tõsi, ka tarbijanõudlus on meil siin Eestis võrreldes Rootsi tarbijatega sootuks erinev. Rõhutan, et Euroopa direktiivid on siiski kõigile ühesugused. See tähendab, et meil siin idakaldal tuleb lihtsalt rohkem pingutada, et nõutud tingimusi täita.

Veel keerulisem on nügida tarbijaid. Kindlasti teen siinkohal liiga neile, kellele jätkusuutlik mõtteviis juba omane. Paraku on nii, et suurem osa inimesi on harjumusi valmis muutma vaid survemeetodil, mitte ilusasti paludes. Seni oleme siiski tegutsenud sõbraliku nügimise meetoditega, ei sunni kedagi korduvkasutatavaid lahendusi eelistama ega käi kodudes prügikasti visatud toidu pärast näppu viibutamas.

Tulevikku vaadates julgen siiski arvata, et käteväänamine ei ole liiga kaugel ja selle tingib eelkõige riiklik vajadus ettemääratud norme täita ja trahve vältida. Hakakem seega harjuma! Heaks näiteks on plastkõrtest loobumine, mis ei tekita enam kellelegi mingit meelehärmi. Harjuma hakkame ka pakenditega, mille kork pealt keerates pudeli külge jääb. Saab küll, aga paraku ikka siis, kui seadusepügalast enam mööda ei pääse.

Kestlikkuse aruandlus sunnib küsima ebamugavaid küsimusi

Raporteerimiskohustuse suurim esialgne mõju on avada silmad. Ilmselt ei ole me ettevõtjatena ega ka tarbijatena osanud mõeldagi, millist mõju meie valikud avaldavad.

Sissevaade kestlikkuse aruandlusse paneb brutaalselt ja sõnaselgelt süvenema ka väiksematesse detailidesse, mida ettevõte oma tegevusega mõjutab ja tarbib. Mis peamine, mitte vaid omaenda, aga ka oma tarnijate ja klientide omasse.

Tõdesin, et toiduäris on riskid ütlemata suured, seda muutuva kliima tõttu. Peame ettevõttena rohkem vaatama ise asjale selle nurga alt, et toit, mida müüme, oleks meile võimalikult lähedalt kättesaadav. Isegi Euroopa on toiduvaliku mõttes kliimamuutuste tõttu teisenemas.

Paneb mõtlema küll, kui sama olukorra jätkudes võib meilgi hakata veiniistanduste rajamisele mõtlema. Kas see tähendab, et muutuvad meie toiduvalik ja söömisharjumused, pikas perspektiivis ehk aga ka see, mis ameteid me oma järeltulevale põlvele õpetama peame?

Kuigi tundub, et dialoogide pidamise aeg on ammu möödas ja nüüd peaks kiirelt ja otsustavalt tegutsema, on siiski oluline, et neid vestlusi tekib juurde igale tasandile. Iga uue ja esmapilgul keskkonnasäästlikuma lahenduse puhul on oluline kaaluda ka selle pikaajalisi mõjukohti.

Ei tahaks ju, et meie lapsed peaks hiljem tagasi vaatama ja tõdema, et küll need meie esivanemad olid mõtlematud. Näiteks dialoogi sisu jaeketi ja tarnija vahel saab tähenduslikumaks, kui küsimused on stiilis, kuidas ta oma tooteid plaanib promoda ja ega rohepesu hõngu tunda ole. Nüüd tahame me teada näiteks ka seda, kuidas ta oma tootmises toidukao probleemiga tegeleb.

Tarbija ja ettevõtjana mõistad oma valikute riske

Sain aru sellestki, et kestlikkuse aruandlus aitab paljudel ettevõtetel õppida paremini riske hindama, sest pead vastama küsimustele, millele iga päev pole vaja mõelda. Tarbijana, aga ka ettevõttena tekitab riskidele otsa vaatamine arusaamise, millise mõjuga on iga meie valik ja otsus.

Selgub, et määratu palju suurema mõjuga, kui seda ilmselt igapäevaselt tajume. Kergekäeliselt riiulist armastatuimat kakaost tehtud maiust valides ei mõtle ilmselt paljud sellele, kuidas ja millistel tingimustel seda kakaod toodetakse. Kas istanduse töötajatele on tagatud kõik õigused, rääkimata sellest, kas istanduse tarbeks on metsi maha võetud või mitte?

Tekib koguni tunne, et kogu kestliku raamatupidamise eesmärk on tekitada lugejas soovi tarbida vaid naabrimehe väärtuspõhiselt toodetud toidukraami. Viimane on mõistagi nii keskkonna, toidujulgeoleku kui ka eetilises mõõtmes kõige parem valik. Seni aga, kuni Eestis ükski naabrimees oliivõli või kakaod ei tooda, tuleb edasimüüjatel tagada, et kaugemalt tulnud toote puhul on igas ahela lülis arvesse võetud nii keskkonna kui ka sotsiaalset mõju.

Nii inimese kui ettevõtjana väärib kestlikkuse aruandlus süvenemist. Igal juhul saad mõtteainest. Tõenäoliselt leiad võimalusi, kuidas väikese vaevaga mõnigi tegevus keskkonna ja ühiskonna vaates sõbralikumaks muuta. Ilmselt leiad üht-teist, mille „korda tegemine“ on suurem ettevõtmine, mis nõuab ka investeeringuid.

Parimal juhul võib minna ka nii, et avastad oma tegevuse olevat ESG-sõbraliku. Kui suudad selle saavutada kasumlikult, siis mida halba saab olla selle tõe teadasaamises? Ole siis lahke ja jaga seda teadmist ka teistega, et eeskuju saaks tervislikult nakatada.