Karis kutsus ÜRO peaassambleed piirama Julgeolekunõukogu vetoõigust

President Alar Karis ÜRO peaassambleel. Foto: Raigo Pajula

President Alar Karis ütles ÜRO peaassambleel Eesti riigikõnet pidades, et ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete vetoõigust tuleb piirata ning konfliktidele lahenduse leidmise tuleb anda peaassambleele suurem otsustusõigus, kui julgeolekunõukogu sellega hakkama ei saa.

President Alar Karise Eesti riigikõne ÜRO peaassambleel

Lugupeetud president,

peasekretär,

ekstsellentsid.

Mu daamid ja härrad.

Ma tahan elada maailmas, kus valitseb rahu. Maailmas, mis ei hävita iseennast, kus keegi ei valluta ega koloniseeri suveräänseid riike, olgu nad siis suured või väikesed, vanad või noored, kaasaegsed või traditsioonilised. Ma tahan elada maailmas, kus kõik tunnevad end vabana. Kus tehisintellekt teenib, mitte ei takista inimkonda, ja kus keegi ei pea kartma rõhumist oma soo, rassi, rahvuse, uskumuste või mõtete pärast.

Ma tahan elada maailmas, mis on priiuseks küps. Sest vabadus sillutab teed püsivatele lahendustele ja õitsengule. Vabadus on inimkonna alus.

Kas me ei taha kõik sedasama? Kahjuks on meie rahu ja vabadus ohustatud. Freedom House'i viimase uuringu kohaselt on 2023. aasta seisuga vabadus maailmas langenud 18 järjestikust aastat. Neid riike, kus poliitilised õigused ja kodanikuvabadused vähenevad, on üle kahe korra rohkem kui neid, kus õigused ja vabadused suurenevad.

Rahu ja vabadus on sõnad, mida paraku jultunult väärkasutatakse. Oleme liigagi sageli näinud, kuidas lubadused rahu ja vabaduse toomiseks lõppevad hoopis allasurumise ja kannatustega.

Mida nõrgemad on rahvusvahelist õigust kaitsvad mehhanismid, seda suurem on oht õõnestada seda, kuidas enamik meist tahab elada.

Me võime jõhkrat vägivalda edaspidigi taunida. Me võime koletu julmuse lausa tugevalt hukka mõista, aga kui me vägivallale tulemuslikult vastu ei astu, siis mõistab ajalugu hoopis meid hukka. Ja see hukkamõist saab olema karm.

Meie koht ajaloos pole aga see, mille pärast tuleks muret tunda, vaid konfliktides elu kaotanud lapsed on need, kellele mõtleme päeval ja ööl. Lapsed, kellelt võeti võimalus koolitee lõpuni käia, kes ei saanud õppida rattaga sõitma. Lapsed, kes ei mängi enam kunagi kõrbeliivas, kellelt võeti nende vabadus ja kes ei naerata enam iial...

...ja ometi, austatud kuulajad,

on lapse õnn hindamatu väärtus. See kujutluspilt peaks meie moraalse kompassi õigele joonele seadma. Seda nii isiklikus, globaalses, strateegilises kui ka taktikalises plaanis.

See saab reaalsuseks Adeni lahe, Aasovi mere, Bengali lahe, Surnumere, Kaspia mere, Tanganjika järve ja Kollase mere kallastel ning igal pool mujal maailmas siis, kui valitsevad üldkehtivad reeglid. Kui järgitakse rahvusvahelist õigust ja kohaldatakse ÜRO põhikirja.

Niisiis ei jää meil muud üle kui tegutseda ja viia ÜRO süsteem vastavusse 21. sajandi vajadustega. See tähendab, et me peame ÜRO põhikirja tugevdama. ÜRO reformimine ja selle usaldusväärsuse taastamine peaks võimaldama organisatsiooni põhikirja paremini ja tõhusamalt täita, nii et rahu ja julgeolek säiliks kõigi huvides ja kõikjal maailmas.

ÜRO ja selle Julgeolekunõukogu reformimisest on räägitud juba aastakümneid. Ma usun, et praegu rohkem kui kunagi varem on meie kõigi huvides uuendada ja tugevdada multilateraalset maailmakorda, mille keskmes on ÜRO põhikiri.

Sellega tehti algust vaid mõned päevad tagasi toimunud Tuleviku tippkohtumisel, kus võeti vastu tulevikulepe. See näitab meile teed. Nüüd on aeg viia ellu kõik lubadused. Me oleksime pidanud olema veelgi ambitsioonikamad.

Julgeolekunõukogu töö peab muutuma eesmärgipäraseks, tõhusaks, läbipaistvaks ja avatuks. Julgeolekunõukogu peab olema vastutusvõimeline ja suutma paremini otsuseid teha. Nõukogu koosseis peab adekvaatselt kajastama praegust maailma. Samuti peab nõukogu töö olema kaasav, et paremini reageerida tänastele ülemaailmsetele ohtudele.

Selle tagamiseks pole lihtsat lahendust. Vastasel juhul oleks meil juba olemas tasakaalustatud, paindlik ja toimiv Julgeolekunõukogu. Üks on kindel – ja seda ütleb ka tuleviku pakt – vetoõiguse ulatust ja kasutamist tuleb piirata. Eesti toetab kõiki pingutusi vetoõiguse kasutamise piiramiseks, eriti kui see puudutab meetmeid massiliste hirmutegude lõpetamiseks või ärahoidmiseks.

Praegu on vetoõiguse kasutajatel Julgeolekunõukogus suur võim. See hõlmab võimu panna lahenduste leidmine pausile, sest mõnikord on lahendused teravalt vastuolus Julgeolekunõukogu liikmete endi huvidega. Julgeolekunõukogu patiseisu saab otseselt mõõta kaotatud ja sandistatud inimeludes. See on vale ja vastuvõetamatu.

Me usume, et riikide ühine sõnaõigus rahu ja julgeoleku säilitamisel peaks olema suurema kaaluga kui ühe Julgeolekunõukogu liikme oma. Eriti olukorras, kus Julgeolekunõukogu on omadega ummikus. Me ei saa taastada multilateraalset süsteemi ja ÜRO usaldusväärsust, kui mõni Julgeolekunõukogu alaline liige tegutseb vastuolus põhikirjaga. Seepärast tuleb targalt ära kasutada ÜRO Peaassamblee volitusi. Peaassamblee liikmetena peaks meil olema õigus Julgeolekunõukogu vetod tühistada, kui olukord seda nõuab. Analüüsigem võimalusi, kuidas Peaassambleele rohkem kaalu anda. Samuti soovitan seda analüüsi jagada ÜRO pealinnades ja erinevatel konverentsidel üle maailma, et lükata käima globaalne kaasav arutelu uute ideede kogumiseks.

Tulevikulepe tunnistab, et ÜRO Peaassambleele on vaja anda uus hingamine. See hõlmab ka suuremat koordineerimist Julgeolekunõukoguga. Lisaks muule parandaks see tulevaste rahutagamisoperatsioonide vastavust olemasolevatele katsumustele ja uuele olukorrale. Tulevikuleppe täpsus ja konkreetsus lubab uskuda, et niinimetatud ÜRO 2.0 suudab kohapeal toime tulla ka praeguste väljakutsetega.

Daamid ja härrad

lähedase kaotamine on ränk. See teeb valu ükskõik kus see ka ei juhtu. Pärast sellist tragöödiat ei ole elu enam kunagi endine. Venemaa agressioon Ukraina vastu põhjustab ebainimlikke kannatusi. Nagu ka sõda Gazas, süvenevad kokkupõrked Sudaanis, pinged, ebastabiilsus ja inimõiguste rikkumised Saheli piirkonnas, sõda Süürias, lahendamata rohingjate kriis, humanitaarkatastroof Jeemenis ning tüdrukute ja naiste allasurumine ja piinamine Afganistanis.

Pärast Hamasi kohutavaid terrorirünnakuid Iisraeli vastu peaaegu aasta tagasi on kannatuste hulk Gazas ja kogu piirkonnas ületanud taluvusläve. Häving, surm, traumad – seda kõike on olnud kujuteldamatult palju. See ainult kasvatab vägivalda ja süvendab vihkamise nõiaringi. Me usume, et on viimane aeg sõlmida kokkulepe, mis kehtestaks relvarahu ja võimaldaks pantvangid vabastada.

Lubamata endale naiivsust ja tunnistades kogu piirkonnas valitsevate suhete keerukust, on Eesti siiski veendunud, et ainus viis õiglase ja kestva rahu saavutamiseks on kahe riigi lahendus. Nii iisraellased kui ka palestiinlased väärivad elu turvaliste ja tunnustatud piiridega vabas ja suveräänses riigis. Me peame senisest enam pingutama, et jõuda selle eesmärgini.

Me ei kutsu Venemaad kohvitama

Just selles ruumis siin on ülemaailmne kogukond mõistnud hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Venemaa on rünnanud rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ning ÜRO põhikirja. See on tõsiasi. Seda on kinnitanud ka ÜRO Peaassamblee. Lisaks peame selgesõnaliselt hukka mõistma Venemaa agressiooni relvastajate – Iraani ja Põhja-Korea – tegevuse.

Selge silmavaate säilitamine on muutumas ühe olulisemaks. Me ei lase ennast petta väidetega reaalsest olukorrast kohapeal. Venemaa sõda Ukraina vastu on ühemõtteliselt must-valge. Venemaa on agressor ja Ukraina on ohver.

Venemaa rahvusvahelise õiguse rikkumised on jõhkrad ja laialdaselt dokumenteeritud. Venemaa on süstemaatiliselt tapnud tsiviilisikuid. Ukraina lapsi küüditatakse kodust ja vanematest kaugele ümberkasvatuslaagritesse. Kahjuks ei ole inimeste saatmine niinimetatud paranduslaagritesse, kus neile õpetatakse „õigeid“ käitumismustreid, tänapäeva maailmas sugugi erandlik. Millises maailmas me õigupoolest elame?

Mida teeks igaüks meist, kui agressor, keegi, kes on tapnud meie vanemad, seisaks meie ees? Kas me nõuaksime õiglust, vastutusele võtmist ja vaenuliku käitumise lõpetamist või kutsuksime agressori jutuajamisele, et lahendada omavahelised arusaamatused?

Igasugune klanitud jutt dialoogist ja sellest, kui tähtis on vahetute rahukõneluste pidamine Ukraina ja Venemaa vahel, toetab kahjuks ainult Venemaa huve. Eriti kui need niinimetatud rahuettepanekud ei arvesta, kes on selles olukorras agressor ja kes ohver.

Me ei kutsu Venemaad kohvitama.

Selle asemel kutsume Venemaad nõustuma president Zelenskõi 10-punktilise rahuvalemiga, millel on laialdane rahvusvaheline toetus. Venemaa peab lõpetama agressiooni ning viima oma väed ja sõjatehnika Ukraina territooriumilt välja. Ukraina territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus tuleb taastada.

Me nõuame, et Venemaa lõpetaks erinevate konfliktide küünilise ja häbematu ärakasutamise omakasu eesmärgil. Õhutades vastasseise Aafrikas, Euroopas, Ameerikas ja mujal ründab Venemaa meie ühiskondade sidusust ja tekitab ebastabiilsust. Sellel eesmärgil kasutatakse laialdaselt väärinfot. Me peame otsustavalt tegutsema valede süstemaatilise levitamise vastu. See eeldab kriitilist mõtlemist ja teadmiste omandamist. Meie strateegilistes huvides on seega tagada kõigile maailmas juurdepääs haridusele.

ÜRO resolutsioone koostades tuleb arvesse võtta uusi mehhanisme, mida kasutatakse relvana rahvusvahelise rahu ja julgeoleku õõnestamiseks. Maailm on muutunud. Teave voolab erinevates digivormides ja me kipume jääma lõksu omaenda killustatud kajakambritesse. See omakorda võib luua soodsa pinnase äärmuslikele terrorirühmitustele või uusimperialistlikele laienemispüüdlustele. Destabiliseerimiseks on mõnikord ära kasutatud ka pagulasi. Muutuv maailm paneb meid uut moodi proovile. Tehkem kõik selleks, et ÜRO meetodid, ametid ja resolutsioonid vastaksid 21. sajandi nõuetele.

Daamid ja härrad

Möödunud aastal pakkus Eesti välja rahvusvahelise algatuse „Fit for Freedom“, mis kutsub üles arutama selle üle, kuidas jõuda maailmani, mis on priiuseks küps. Esiteks, kuidas tugevdada mitmepoolsust ja rahvusvahelisel reeglitel põhinevat süsteemi, mille keskmes on ÜRO põhikiri. Teiseks, kuidas viia sisse otsustusprotsess, mis kaasaks kõiki riike ja ühiskondi. Ja kolmandaks, kuidas tagada inimõigused ja -vabadused kõigile.

Algatuse kandev idee on erakordselt lihtne – tuleb järgida rahvusvahelist õigust ja pidada kinni reeglitest. Ainult nii kindlustame igaühe jaoks parema maailma. Me ei vaja ülemaailmset kataklüsmi, et luua ÜRO asemel mingi uus ühendus. Me oleme minevikust õppust võtnud ja võimelised kasutama täna olemasolevaid ÜRO struktuure. Edu saavutamine sõltub eelkõige poliitilisest tahtest.

Kõigile Peaassamblee liikmetele tuleks anda paremad võimalused osaleda Julgeolekunõukogu (ja selle allüksuste) töös. Julgeolekunõukogu vastutusvõime suurendamiseks tuleb appi võtta tehnoloogilised abivahendid. Kui töökultuur oleks avatum, oleks silmakirjalikkusel ja valedel sel juhul tõepoolest lühemad jalad. Uute avatud ja kiirete töö- ja haldusmudelite juurutamine moodustab teise tugisamba, millele toetudes ootab ees vabam maailm.

Sel aastal on Eesti meediavabaduse koalitsiooni ja järgmisel aastal internetivabaduse koalitsiooni eesistuja. Me usume, et rahvusvaheline poliitika peaks alati arvestama põhivabaduste ja inimõigustega. Seda veelgi jõulisemalt ja teadlikumalt kui seni.

Kui inim- ja põhiõigused on kaitstud, siis on kindel, et rahvusvaheline õigus ja ÜRO põhikiri mitte ainult ei püsi, vaid muutuvad tugevamaks. Kui rahvusvahelised reeglid kehtivad kõigile ühtmoodi, olemegi saavutanud maailma, mis väärib vabadust.

Ma kinnitan teile, austatud daamid ja härrad, et olukorda saab parandada. Eesti enda ajalugu on selle elav näide. Me oleme üles ehitanud digitaalse küberkaitstud ühiskonna, kus kodanikud tunnevad, et nemad ise moodustavadki riigi. Ja nii see peakski olema.

Eestlased teavad omast kogemusest, et vabadus kombineerituna sobiva tehnoloogia ja uuendustele keskenduva mõtteviisiga on parim viis pikaajaliste lahenduste leidmiseks. Jah, ka vabad ühiskonnad, vajavad aeg-ajalt värskendusi ja uusimaid pluginaid optimaalse ja kasutajasõbraliku soorituse tagamiseks. Kui neid aga nõuetekohaselt hooldada, pole vaja karta autokraatiatele omast kokku jooksmist või hangumist.

Eestlased mäletavad veel aega, mil inimõigused olid meile keelatud. See ajendab meid jõuliselt seisma nende eest, kes täna oma õiguste eest võitlevad. Teeme koostööd nendega, kes otsivad abi, et parandada laste juurdepääsu haridusele ja meditsiinile. Seisame õlg õla kõrval nendega, kes töötavad väsimatult selleks, et naistel ja tüdrukutel oleksid samad õigused nagu meestel ja poistel. Samuti ühineme kõigiga, kes juhinduvad inimõiguste universaalsuse ja jagamatuse põhimõttest. Minu riik seisab nende põhimõtete eest ÜRO Inimõiguste Nõukogu kandidaadina aastateks 2026–2028.

Mu daamid ja härrad

Millised on need muutused, mis meid ootavad? Me teame vastust. Meil lasub kohustus muuta ÜRO organisatsiooniks, mis suudab ka tegelikult kaitsta „rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ning ehitada üles vabaduse väärilise maailma“. Aeg on tööle asuda!