«Kohanemine on alati kahepoolne protsess,» tõdes Integratsiooni Sihtasutuse kohanemise valdkonnajuht Britta Saks. «Et Eestisse tulevad inimesed teistest riikidest ja kultuurikeskkondadest, on reaalsus. Viimastel aastatel on fookus Ukraina sõjapõgenikel, kuid jätkuvalt tulevad meile talendid tööle, välistudengid õppima, toimub pereränne ning saabub ka inimesi, kes vajavad rahvusvahelist kaitset. On meie kõigi huvides, et Eesti eluga harjumine sujuks võimalikult kiiresti ja valutult. See saab aga toimida ainult siis, kui Eesti inimesed on valmis neid vastu võtma.»
Uuringud näitavad, et paremini saavad hakkama need uussisserändajad, kellel tekivad kontaktid kohalike elanikega ja kes saavad kiiresti vähemalt algtasemel selgeks eesti keele. Eesti inimesed kipuvad aga suhtluses sisserändajatega minema liiga kergekäeliselt üle sobivale võõrkeelele. Kuigi see võib esialgu suhtlemist kiirendada ja hõlbustada, on see sisserändajatele probleemiks, kuna nende keelepraktika kannatab selle all oluliselt.
Siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika nõunik Heidi Maiberg rõhutas eestimaalaste rolli uussisserändajate kohanemisel. «Igaüks saab midagi ära teha. Alustada saab kasvõi sellest, kui öelda oma naabrile eesti keeles tere ja küsida, kuidas tal läheb,» soovitas Maiberg. «Selline lähenemine ei maksa midagi, rääkimata positiivsest emotsionaalsest laengust, mida kogeme, kui heasoovlikkus tulemusi annab.»
Olgugi, et tööhõive uusisserändajate seas on Eestis küllalt hea, on probleemiks siiski neile erialase töö leidmine. Kogu Euroopa Liidu konkurentsivõime näitab viimastel aastatel vähenemist – inimkond vananeb ning sellega tekib ka spetsialistide puudus. Seetõttu on tulevikku silmas pidades sisserände puhul oluline just oskustööjõu mobiilsus ning meie võime rohkem rakendada tulijaid nende omandatud erialadel, millega saaks nende kasutegurit kogu ühiskonna ja ka saabujate endi jaoks oluliselt tõsta, tõdeti seminaril.