SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Kes olid sõjapõgenikud ja kuhu mindi?

20. september 2024, 17:30

Rootsi mereväelase 1944 tehtud foto eesti paadipõgenikest, paremal Enn Meri isa ja ema. Foto: Enn Meri Fotokogu

Massiline põgenemine algas Punaarmee jõudmisel Eesti piiridele, enim lahkusid kodumaalt noored mehed ning rohkem lahkujaid oli Läänemaalt ja Tallinnast.

Kohe pärast NSV Liiduga sõlmitud baaside lepingut 28.09.1939 mõistsid paljud rahvusvahelist elu jälginud eestlased ja kaugelenägevamad diplomaadid, et Eesti riik on surmaohus, ning nii mõnedki tegid ettevalmistusi lahkumiseks.

Need mõtted said kinnitust, kui Hitleri kutsel hakkasid alates oktoobrist lahkuma baltisakslased, kellega koos läksid ka paljud eestlased Saksamaale ning Nõukogude Liidu kallaletung Soomele 30. novembril pidi kõigile selgeks tegema, mis on tulemas.

Kuid nagu 2014. aastal Ukrainas, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja alustas sõda Donetski ja Luhanski oblastis, ei tahtnud ukrainlased ega Euroopa näha toimunut palju karmimate aegade eelmänguna, jätkus sinisilmsust ka Eesti, Läti ja Leedu poliitilise juhtkonna hulgas II maailmasõja esimesel aastal. Loodeti, et vere maigu suhu saanud kiskja taltub, kuid nagu me nüüd 21. sajandi esimese veerandi lõpus peame nentima, seda ei juhtu.

Erinevalt tollest ajast, kui Punaarmee hakkas 1944. aastal rullima üle Eesti, ei ole tänapäeval Ukrainal liitlaste puudust ning püsib lootus, et ühisel jõul suudetakse siiski «metsalisel siduda lõuad».

Meie koos Soome ja kahe teise Balti riigiga jäime aga üksi, kui Saksamaa ja NSV Liit jagasid meid omavahel Molotovi-Ribbentropi lepinguga ja seejärel uuesti, kui üks selle lepingu pooltest sõlmis liidu lääne suurriikidega Saksamaa vastu.

Jäime teist korda selle sõja jooksul kaotajate poolele ning selle eest, et meie mehed vähemalt püüdsid Soome ja Saksa mundris Punaarmeele vastu hakata, tänitavad maailma «õilishinged» ja venelaste jaoks kasulikud idioodid meid siiani natsideks. Veel sellel suvel pidi meie pagulaskond Kanadas, eestlaste Seedrioru laagris üle elama alanduse, kui neil tuli mälestustahvlilt maha tõmmata sõjakangelaste nimed, kes jäid silma väsimatutele natsiküttidele.

Eesti riikluse hävitamine ja anneksioon 1940.–1941. aastal tekitas juba esimese põgenejate laine, keda koos järelümberasujatega Saksamaale võib hinnata tuhandetes. Koos Punaarmeega lahkus 1941. aastal ida poole kümneid tuhandeid mobiliseerituid, tuhandeid kollaborante jt.

Kuid kui Saksamaa hakkas II maailmasõjas liitlastele alla jääma ja väed taganesid, liikus ka läände järjest rohkem eestlasi, kes salaja põgenedes, kes vägisi Saksamaale viiduna.

II maailmasõja eel oli Eesti tõusmas teiste lääneriikide kõrvale – nii majandusliku kui ka sotsiaalse arengu, hariduse ja kultuurielu taseme poolest olime juba siis silmapaistvad. Eestlased olid suutnud kahekümne aastaga teha oma sõjast laastatud endises tsaaririigi provintsis imet ning toonud Euroopa kaardile uue kultuurrahva.

Rinde lähenedes Eestile algas suur põgenemine

Kuid Venemaa ja Saksamaa kokkuleppe järel puhkenud maailmasõjas kaotas Eesti peaaegu kõik, mille oli saavutanud, sealjuures ka suure osa inimestest, kes olid oma riigi õitsengusse eriti panustanud.

1944. aasta lõpuks oli hävitatud riigiaparaat, haritlaskond kas lahkunud või maha surutud, kodanikuühiskond, mis oli Eestis olnud eriti tugev, oli täielikult tasalülitatud, sest kõik vabadused olid ära võetud ning inimelu ei maksnud NSV Liidus midagi.

Kuid kõik need vabadused ning eestlaste võime organiseeruda ja ühise asja nimel midagi korraldada elasid pagulaskonnas edasi. Kõigepealt loodi Saksamaa põgenikelaagrites toimivad eesti mikroühiskonnad koos koolide ja kultuurieluga, ning viiekümnendatel aastatel, kui enamik pagulasi oli leidnud endale uue kodu Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja loomulikult ka meile lähedases Rootsis, suudeti luua ülemaailmne toimiv eestlaste võrgustik.

See pakkus eestlastele mingigi võimaluse elada poliitilist elu, tuletada pidevalt meelde, et Eesti on olemas ja ebaseaduslikult annekteeritud, ning mõjutada valitsusi ja rahvusvahelisi organisatsioone mitte leppima ülekohtuga.

Ka selles tegevuses on paralleel tänapäeva Ukrainaga, mis siiski on maakaardil alles ja kuulub rahvusvahelisse tunnustatud riikide perre, kuid ei tohi unustada, et Venemaa avalikult välja öeldud plaan on Ukraina hävitada. Hinnanguliselt elab Ukraina põgenikest välismaal kuus miljonit inimest, millega on suhtarvuna võrreldav sõja ajal põgenenud eestlaste hulk.

Ajaloolane Kaja Kumer-Haukanõmm on 2014. aasta Tuna nr 4 artiklis «1944. aasta suur põgenemine ja eliidi lahkumine Eestist» analüüsinud põgenike arvu, põgenemise asjaolusid ja struktuuri. Ta sedastab, et kui käsitlustes esitatud põgenike arv praktiliselt kattub, siis Eestist lahkumise periood võib neis olla erinev, mis sisuliselt tähendab aga olulist põhimõttelist erinevust. Ta juhib tähelepanu suurele vahele, kui Eestist oleks lahkunud ligikaudu 70 000 inimest kogu sõja vältel või vaid 1944. aasta sügisel.

Ta on esile tõstnud demograaf Ene-Margit Tiidu 1993. aastal avaldatud artiklite seeriat, kus on põhjalikult analüüsitud Eesti rahvaarvu muutusi läbi aja. Muu hulgas on analüüsitud detailselt II maailmasõjast tingitud eestlaste inimkaotusi. Nendest ülevaadetest tuleb selgelt välja, et hinnanguliselt sama arv (70 000) eestlasi lahkus Eestist kogu sõja vältel.

Ajaloolane leiab, et mõiste «suur põgenemine» all tuleks silmas pidada eestlaste põgenemist läände alates 1944. aasta kevadest sama aasta hilissügiseni. Alates II maailmasõja algusest olid eestlased mitmel põhjusel lahkunud või põgenenud läände, ent see ei olnud massiline. Massiliseks muutus põgenemine aga rinde lähenemisel Eestile ning vastavalt rinde liikumisele Eesti territooriumil, kulmineerudes septembrikuus.

Kumer-Haukanõmm märgib, et täpselt on teada soomepoistena II maailmasõjas teeninud eestlaste arv ning nende seast läände jäänute hulk, kuid Saksa relvaüksustes teeninud ja läände jäänud eestlaste hulka kajastavad arvud on seni veel hinnangulised. Saksa relvaüksustes teenis kokku 59 000 – 70 000 eestlast.

Kokkuvõtvalt arvab ta, et arvestades allikates esitatud arve, 1944. aasta sügisel toimunud sõjasündmusi Eestis ning 1944. aasta septembri lõpus ja oktoobri alguses valitsenud ilmastikutingimusi Eesti rannikul, ei saa reaalselt olla võimalik, et suure põgenemise käigus põgenes Eestist läände ligikaudu 70 000 eestlast – veel enam tsiviilelanikku.

«Põgenejate hulk oli suur, kuid siiski mitte nii suur. Pigem lahkus kogu sõja vältel Eesti territooriumilt ühtekokku hinnanguliselt 80 000 eestlast, kellest omakorda hukkus teel pommirünnakutes või leidis oma lõpu tormisel merel kuus kuni üheksa protsenti,» sedasta ta.

Enamik lahkujatest olid tavalised inimesed

Üsna sageli on arvatud, et Eestist läks peamiselt rahvastiku eliit – ettevõtjad, haritlased, riigiametnikud, teadlased jt. Kuid selle kohta kirjutab Kumer-Haukanõmm, et kaugeltki mitte kõik avaldatud arvamused ei toeta väidet Eesti eliidi läände põgenemise kohta. «Bernard Kangro kirjutas juba aastal 1976 raamatus «Eesti Rootsis», et läände jõudnud eestlaste seas leidus esindajaid kõikidest sotsiaalsetest kihtidest ja eliidi osakaal jäi tagasihoidlikuks. Sama mõtet kordab ka Raimo Raag pagulaste identiteeti ja kultuuri kajastavas artiklis,» märkis ta.

Diplomaat (hiljem peaminister vabariigi presidendi ülesandeis) August Rei andis 1944. aasta hilissügisel August Tormale põhjaliku ülevaate Rootsi jõudnud eestlastest: «Põgenike saabumise haripunktiks kujunes 15.–30. september. Rõhuva enamuse põgenikest moodustavad lihtrahvas, eeskätt kalurid ja muu rannarahvas, kel ju oli kõige kergem põgeneda, töölised ja käsitöölised, talupojad, töötav intelligents, jne. Vististi mitte alla 90 protsendi kuulub nendesse kihtidesse. Rahvuslikust seisukohast oleks olnud soovitavam, et rahva eliit, s.o intelligents, majanduselu organiseerijad ja muud isikud, kes olid eestvedajateks kõikidel aladel, oleks olnud märksa suurema protsendiga esindatud põgenike peres. Kahjuks on sellest eliidist suur enamus jäänud Eestisse või saanud viimasel silmapilgul Saksamaale põgeneda, kuna siia põgenemiseks ei leidnud enam teid ega võimalusi.»

Teisalt on ideed, et läände jõudis eelkõige eestlaste eliit, kindlasti aidanud kinnistada märkimisväärse osa Eesti kirjanike, kunstnike, muusikategelaste, endiste Eesti Vabariigi diplomaatide, kuid ka ülikooli õppejõudude põgenemine ning diplomaatide puhul läände jäämine: peamiselt Rootsi, aga ka Saksamaale ja Taani.

Samas ei ole võõrsile jõudnud kultuuritegelaste või teadlaste arvu suhestatud võõrsile jäänud inimeste üldarvuga, sest kui Taani ja Rootsi jõudnud täiskasvanud eestlaste haridustaset vaadata, selgub, et peaaegu pooltel neist oli vaid algharidus. Rootsi saabunute seas oli kõrgharidus hinnanguliselt üheksal protsendil ja Taani jõudnutest viiel protsendil täiskasvanud eestlastest.

Kuna sakslastel ei õnnestunud Tartu Ülikooli Königsbergi ega ka Saksamaale evakueerida, põgenesid õppejõud enamasti Rootsi ning seetõttu on alust arvata, et Saksamaale ja Austriasse jõudnud eestlaste haridustaseme näitajad sarnanevad nii Taani kui Rootsi vastavate näitajatega.

Pea igas vallas on võimalik välja tuua maailmatasemel tunnustatud eestlaste nimesid. Tulles tagasi II maailmasõja juurde, oleks siinkohal pigem kohane rääkida potentsiaalse eliidi põgenemisest.

Läände jäänud eestlaste hulgas oli märkimisväärselt noori, gümnaasiumis käinud või ülikoolis õppinud noori, sest ühelt poolt olid mobilisatsioonid suunatud eelkõige sellele vanusegrupile, teisalt oli noortel nende vanuse ja perekonnaseisu tõttu eeliseid otsustada põgenemise kasuks.

Eestist pages enim noori mehi ja suurimad kaotajad olid Tallinn ja Läänemaa

Massiline põgenemine Eestist algas 1944. aasta augustis ning kestis kuni oktoobrini, mil ka Saaremaa rannik langes valdavas osas Punaarmee kontrolli alla. Sõjapõgenike kaks esmast sihtriiki oli Rootsi ja Saksamaa. Põgenemise kõrghetk mõlemas suunas jäi septembri teise poolde, mil omakäeline põgenikevool suundus kõikmõeldavatel meresõidukitel Rootsi poole ja Saksa laevastik korraldas Tallinna evakueerimise. Senistel andmetel oli esimestel sõjajärgsetel aastatel peamiselt Saksamaal ja Rootsis umbes 80 000 Eesti elanikku.

Ülevaade tugineb ligi 65 000 põgeniku andmetele, kelle isikuandmed koos varasema elukohaga on õnnestunud kindlaks teha. Lahknevana toonasest haldusjaotusest on ülevaatlikkuse huvides Tallinna elanikud eraldatud Harjumaast ning Hiiumaa vallad on eraldatud Läänemaast.

Saksamaal oli sõja lõpus vähemalt 37 000 eestlast (ligi 60 protsenti Eesti põgenikest). Kahe suurema grupina tõusevad esile tsiviilisikud, keda Saksa võimud evakueerisid meritsi suurtel laevadel, ning eesti mehed, kes olid Saksa relvaüksuste koosseisus taandunud Saksamaale.

Arvuliselt väiksem osa, üle 26 000 (üle 40 protsendi) põgeniku jõudis Rootsi. Nende hulgas oli enamik rannarootslastest üle mere pääsenud Saksa võimude loal, kuid ülejäänud põgenikud pidid trotsima okupatsioonivõimude keelde ning tormist merd. Kuigi Rootsi oli põgenike enamuse eelistatuim sihtriik, ei olnud rannikust kaugemal elavatel inimestel lihtne leida kohta salaja lahkuvatele paatidele. Suurem võimalus Rootsi pääseda oli rannarahval. Saaremaa puhul on Saksamaa suurem osakaal tingitud statistikas kajastuva ca 2500 sõrulase sunniviisilisest evakueerimisest Saksamaale.

Arvuliselt suurim hulk põgenikke lahkus Tallinnast, mis on seletatav suurema rahvaarvu ning suhtelise lihtsusega lahkuda Saksa evakuatsioonilaevadega. Järgneb suuruselt teine Eesti linn Tartu koos Tartu maakonnaga ning seejärel loogiliselt saared ja Lääne-Eesti rannik. Läänemaa põgenike suhteliselt suurema arvu põhjus on selgelt pea kogu rannarootsi rahvusrühma lahkumine Eestist.

Põgenike soolise ja vanuselise esmase jaotuse puhul saab esile tuua ühe kõrvalekalde. Silma torkab 15–20-aastaste meeste suurem osakaal samas vanuses naistega võrreldes, mida saab selgitada Saksa relvateenistuses olnud noormeeste proportsionaalselt suurema lahkumisega kodumaalt.

Võrreldes sõjaeelse rahvaarvuga oli põgenike osakaal rahvastikust suurim Läänemaal, mis on taas seotud rannarootsi kogukonna lahkumisega Rootsi. Pea sama suur osa elanikest põgenes ka Tallinnast, mida võimaldas suures osas Saksa võimude korraldatud evakueerimisaktsioon 16.–22. septembrini. Järgneb Saare maakond. Proportsionaalselt suurem peaks olema ka Virumaa põgenike osa, kuid puudulike elukohaandmete tõttu ei ole sedagi veel fikseeritud.

Vahetult pärast sõda pöördus Eestisse tagasi 10 000 sõjasündmuste käigus kodumaalt lahkunud inimest. Enamasti võis see olla seotud perekondlike põhjustega, kuid oma roll oli ka Nõukogude propagandal. Valdav osa põgenikest ei pidanud naasmist NSV Liidu okupeeritud Eestisse võimalikuks ja jäi läände, lootes esialgu Eesti kiiret vabanemist. Rahvusvaheline olukord seda aga ei võimaldanud ja eelkõige Saksamaal olijad pidid endale leidma uue elupaiga muudes riikides. Eestlaste suurimad kogukonnad moodustusid Rootsis, Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Suurbritannias.

Meelis Maripuu,

Mäluinstituudi juhatuse liige

Väike lapski sai aru tormise mere ohtlikkusest

Ettevõtja ja poliitik (2018–2019 Vabaerakonna liikmena riigikogus) Enn Meri, te põgenesite koos vanematega üle mere Rootsi. Kui sarnased on 1944. aasta suur põgenemine ja 2022. aasta ukrainlaste sõjapakku minek?

Olen selle peale palju mõelnud. See toob silme ette ka meie põgenemise, Ukrainast on tänapäeval väga palju inimesi sõja eest pakku läinud, ja kui vaadata protsenti rahvastikust, kui palju Eestist 1944 läks, siis on need väga lähedased numbrid.

Mida peaksime tänapäeval põgenemisest meeles pidama?

Oleme õnnelikud, et pääsesime elusalt üle. Me sõitsime välja 20. septembril. Olin siis 2,5-aastane, aga minu ema on rääkinud, mida mina siis tegin ja ütlesin. Me läksime tavalise kaluripaadiga, kuhu oli mahutatud 15 inimest, ning see oli väga dramaatiline. Paadi pardad olid madalal vee ligi. Siis algas torm ja paadi mootor jäi seisma ning mina olevat siis öelnud emale, et siia me jääme. Väike laps sai juba siis ohtlikkusest aru!

Kust kohast teie üle mere minek algas?

Panga kalasadamast Saaremaal. Meie plaan oli minna Gotlandile, kuid merel oli palju sõjalaevu, nii Saksa kui Vene omi. Siis isa otsustas, et läheme põhja poole mandrile, see tähendab Stockholmi saarestikku. Sinna me õnneks sattusimegi. Mul on isegi üks pilt, kus võib näha meie paati slepis Rootsi sõjalaeva järel. Meid oli kolm kalapaati ühes pundis 7–8 meetri pikkuste köitega seotud. Selle väga unikaalse pildi tegi üks madrus laeval ning mina avastasin selle pildi 50 aastat hiljem, kui armeemuuseumis oli näitus paadipõgenikest. Vaatasin seda pilti ja tundsin ära oma isa. Ema kinnitas, et oli küll. Seal taga paadi põhjas olin olnud ka mina ja noorem vend.

Teie perel läks siis väga õnnelikult, kui saite kõik elusalt teisele poole merd?

Jah. Olime merel kaks päeva, 22. septembril jõudsime teisele poole.

Eestlastena peame maailmale toimunust rääkima

Iivi Zájedová,

Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liige, suurpõgenemise seminaride «Minna ei taha, kuid jääda ei saa» korraldaja:

Asi ei ole ainult suurpõgenemises ja küüditamistes, vaid selles, et me kaotasime oma riigi, mille olime endale saanud suurte pingutuste tulemusena. Sellepärast peaksime kõiki eestlaste jaoks suuri ja dramaatilisi sündmusi vaatama koos ja ühtse jadana.

Me ei tohi sellepärast mingil juhul vähem tähtsustada väliseestlaste panust, mingit mõtet ei ole kaaluda, kes kaotas rohkem, kes vähem. Tähtis on see, et meie rahvas on oma riigi tagasi saanud. Rahvaste ja riikide ajalugu näitab, et seda ei juhtu väga tihti.

Kui me ei räägi, kui Euroopa ei tea, mis meiega on juhtunud, siis need asjad võivadki uuesti juhtuda.

Meie oleme Euroopa mälu ja me peame kogu aeg meiega toimunut meelde tuletama ja näitama, kui sarnane on see Ukrainas toimuvaga.

Paljudel jäi minek pooleli, rannast kaugemale ei jõutud

Meelis Maripuu,

Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige:

Ei ole teada, kui paljudel jäi põgenemine pooleli. Neid, kes Lõuna- ja Kesk-Eestist liikuma hakkasid ja kes siiski ei jõudnud kaugele, oli palju. Hiiumaale ja Saaremaale kogunes neid lõpuks tuhandeid, kes jäid sinna kinni ning pidid lõpuks koju pöörduma.

Põgenenuid võis mõneski maakonnas olla rohkem. Lähtusime eestiaegsest elukoharegistrist ning paljude Lääne-Saaremaa valdade pereregistrid on hävinenud. Võrdlusbaasi inimeste sidumiseks ei ole. Seetõttu võib põgenenud saarlaste osakaal olla mõnevõrra suurem.

Tartust sai rahvast päris palju minema. Linnarahvas, kes taipas õigel ajal rongile minna, sai Tallinnas laevale, millega mindi Saksamaale. Rootsi mindi rannast paatidega.

Kõige massilisem põgenemine toimus paari nädala jooksul septembris. See, et eesti poisid hoidsid Sinimägedel rinnet, mõjutas põgenemist suhteliselt vähe. Olulisem tegur oli, et sakslased suutsid kolme-nelja päevaga tühjad laevad Tallinna tuua. Arvuliselt suurem osa inimesi viidi Saksamaale, kui oli neid, kes läksid paatidega Rootsi.

Meenutame suurpõgenemist

Eesti Mälu Instituut on oma kodulehele üles pannud infomaterjalid ning eesti ja inglise keeles koostatud plakatid on sellel nädalavahetusel üles pandud Tallinnas Tammsaare pargis.

21. septembril kell 15 avatakse Pärnus Kesklinna silla juures suurpõgenemise mälestusmärk, kell 19 Raimo Kangro «Missa süütult hukkunud eestlastele» ettekanne Tallinnas Kaarli kirikus.

22. september,

vastupanuvõitluse päev:

Valitsus otsustas kehtestada vastupanuvõitluse päeva erakorraliseks lipupäevaks

7.06 – päikesetõusul heiskab XXI kooli

liputoimkond Eesti lipu Pika Hermanni torni

10.00 – mälestuspuhk Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi haual

12.00 – riigivanemate ja Otto Tiefi valitsuse liikmete mälestusjumalateenistus Rapla

Maarja-Magdaleena kirikus

13.30 – Otto Tiefi infotahvli avamine Sildema talus Uuskülas

17.45 – tudengite rongkäik Tallinna Raekoja platsilt Vabaduse väljakule

18.00 – pärgade asetamine Vabadussõja

võidusamba jalamile ja kõnekoosolek

23. septembril kella 16–20 toimub okupatsioonide ja vabaduse muuseumis VABAMU seminar «Eesti ja Ukraina naispõgenike saatused 1944 ja 2022».

Kommentaarid