:format(webp)/nginx/o/2024/08/07/16275312t1hcad5.jpg)
80 aastat tagasi, septembris 1944 oli Eesti riik teise maailmasõja keeristes sattunud olukorda, kus üks okupeeriv suurvõim lahkus maalt ning teine tungis kasvava hooga edasi. Loodetavaks interregnum'i hetkeks olid rahvuslikud ringkonnad Eesti Vabariigi Rahvuskomitee (EVR) eestvedamisel põranda all valmistunud sama aasta kevadest saati. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.
Pea kogu meie poliitiline eliit, eesotsas vabariigi presidendi Konstantin Pätsiga oli 1940./1941. aasta punase terrori käigus arreteeritud ja enamik juba ka hukkunud. Imekombel oli kinnivõtjate eest õnnestunud end varjata viimasel okupatsioonieelsel peaministril Jüri Uluotsal ning Saksa okupatsiooni ajal koondusidki tema ümber vaikiva ajastu eelsete poliitiliste parteide veel alles jäänud esindajad. Poliitiline tegevus toonastes oludes oli Saksa julgeolekupolitsei hirmus suundunud põranda alla. Ühelt poolt on Uluotsa teatud piirini ulatunud poliitiline kontaktsus Saksa okupatsioonivõimudega ja üleskutsed eestlastele astuda Saksa sõjaväkke toonud kaasa teravat kriitikat, teisalt on tema salajased kontaktid Rootsiga põhjustanud süüdistusi lääneliitlaste vahendusel kommunistide abistamises.
Meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis toimunu ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.
EVRi eesmärk oli selge – püüda taastada riiklik iseseisvus, kuid segasem oli lugu vastusega küsimusele, kellel on üldse õigus Eesti riigivõimu järjepidevust kanda. 20. aprillil 1944 oli Uluots salaja kokku kutsunud 1938. aasta põhiseduse järgse valimiskogu, mis kujundaks seisukoha vabariigi presidendi asetäitja valimise kohta.
Põhiseaduse järgi võis riigipead asendada kahel viisil:
Augustis oli olukord rindel kujunenud selliseks, et Uluots otsustas moodustada valitsuse ja alustas läbirääkimisi kandidaatidega. 18. septembriks oli selge, et sakslased on asunud lahkuma ja otsustav hetk püüda taastada riiki on saabunud ning Uluots allkirjastas Eesti Vabariigi kontinuiteedi alusel vabariigi presidendi ülesannete täitjana vabariigi valitsuse ametisse nimetamise käskkirja. Pärast seda toimetati juba surmahaiguse käes vaevlev Uluots Rootsi, kus ta järgmise aasta algul suri.
/nginx/o/2024/09/20/16368155t1h7483.jpg)
Valitsusjuhiks peaministri asetäitjana ja siseministrina oli määratud vahepeal EVRi esimeheks valitud Otto Tief. Nagu rahvuskomiteegi, oli ka valitsus moodustatud parlamentaarse rahvavalitsuse põhimõtetel, koosnedes enamiku iseseisvusaegsete erakondade esindajaist. Hilisem vabariigi presidendi ülesannete täitja eksiilis Heinrich Mark on öelnud, et sellega läks Uluots ajalukku kui poliitik, kes viis Eesti riigikorra autoritaarselt süsteemilt tagasi demokraatlikule.
Valitsus kogunes istungile kaks päeva hiljem, 20. septembril. Valitsusliikmete ja kõrgemate riigiametnike nimetamised avaldati Riigi Teatajas, mida jõuti levitada vaid vähesel määral. Nii ei levinud info Eesti valitsuse ametisse asumisest kuigi laialt, kuid Rootsi kaudu jõudis see siiski lääneriikideni. Avalikkuse ette jõudis see teade ka vähemalt ühe Soome ajalehe veergudel.
/nginx/o/2024/09/20/16369145t1h9b45.jpg)
Riiki taastada püüdva valitsuse seisukohad sise- ja välispoliitilistes küsimustes ning tema tegevuse alused võeti kokku deklaratsioonis, mille saatus oli veelgi kurvem kui Riigi Teatajal – seda ei õnnestunud üldse trükkida, kuna Punaarmee pommirünnaku tõttu katkes vool. Deklaratsiooni sisu on hiljem püütud taastada mälestuste põhjal. Teatati, et vabariigi presidendi asetäitja Uluots on moodustanud vabariigi põhiseadusepärase valitsuse, mille käsutuses olevad jõud on liiga väikesed ühe suurriigi sõjalise sissetungi takistamiseks, mistõttu saab valitsus selle vastu avaldada vaid kõige valjemat protesti. Ühtlasi deklareeriti Eesti kui väikeriigi neutraalset seisundit suurriikidevahelises heitluses ning toodi välja vägivalda ja ülekohut, mis oli Eestile kahe suurriigi vahelises sõjas osaks saanud. Valitsus teatas, et Nõukogude vägede sissetungi olukorras peab ta maalt lahkuma, et jätkata poliitilist võitlust iseseisvuse taastamiseks vabas maailmas. Neid, kes kohale peavad jääma, kutsus valitsus jääma truuks oma rahvusele ja iseseisvusideele, ükskõik kui kaua okupatsioon ka ei kestaks.
Kuuldused valitsuse moodustamisest levisid ka maale, kuid selget arusaama inimestel toimuvast ei olnud. Räägiti Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ja suure emotsionaalse laengu andis uudis sinimustvalge lipu heiskamisest Pika Hermani torni. Inimesi valitsesid väga vastakad tunded: oli nii neid, kes said kuuldustest sedavõrd innustust, et uskusid eestlasi endid suutvat Punaarmee veel enne Tallinnat peatada kui ka neid, kes kaine pilguga olukorda hinnates selle lootusetuks ettevõtmiseks hindasid.
Eesti läänemaailma kuulumine ei olnud vaid sõnakõlks, mida tõendab ka poliitikute pidev sidepidamine lääneriikidega.
Tagantjärele tarkusena küll naiivsed lootused, et 1941. aasta Atlandi harta ikka kehtib ja sellega kooskõlas kõik sõja osalised oma väed okupeeritud territooriumidelt välja viivad, ei olnud veel kustunud. Eesti läänemaailma kuulumine ei olnud vaid sõnakõlks, mida tõendab ka poliituikute pidev sidepidamine lääneriikidega.
Paraku jäidki ametisse määramine ja deklaratsiooni koostamine Tiefi valitsuse peamisteks tegudeks, sest 21.–22. septembril lahkusid valitsusliikmed läheneva Punaarmee ees Tallinnast ning võtsid suuna läänerannikule. Ameerika Ühendriikide sõjapõgenike ameti toetusel oli Rootsi poolelt organiseeritud kiirpaat, mis aitas siinseid põgenikke üle mere ja pidi järgi tulema ka meie valitsusliikmetele.
22. septembril pidasid läänerannikule Põgari palvemajja jõudnud valitsuse liikmed seal oma viimase nõupidamise. Eestis viibinud ja ametisse asunud seitsmest valitsuse liikmest ei õnnestunud siiski kellelgi vabasse maailma pääseda, sest paadi saabumine hilines ja mehed lahkusid rannikult. Kõrgematest riigiametnikest õnnestus lahkuda vaid riigisekretär Helmut Maandil. Kodumaale lõksu jäänud seitse valitsuse liiget eesotsas Tiefiga muutusid kohe Nõukogude Liidu siseasjade rahvakomissariaadi (NKVD) ajujahi sihtmärkideks. Esimeste EVRi ja valitsuse liikmete arreteerimisest kanti Jossif Stalinile isiklikult ette juba oktoobris. Jälitajate küüsist pääses vaid põllumajandusminister Kaarel Liidak ja sedagi ilmselt vaid seetõttu, et ta juba 1945. aasta alguses tervise halvenedes suri.
/nginx/o/2024/09/20/16369293t1h3a4a.jpg)
Hoolimata oma tollaste liitlastega peetud läbirääkimiste tulemustest ei soovinud Stalin avalikult demonstreerida sellise valitsuse vangistamist ning kuue Eesti valitsusliikme süüdimõistmine toimus salajasel kohtuprotsessil kurikuulsa poliitprotsesside elluviija kindral Vassili Ulrichi juhtimisel Moskvas 2.–3. juulil 1945. Kuuest mehest kolmel õnnestus pärast Gulagis veedetud aastaid veel kodumaale naasta ning siin surra.
Tiefi juhitud valitsust on saatnud nii ülistus kui kriitika. Riigi iseseisvuse taastamise katse ei läinud korda ja seda aduti ilmselt algusest peale isegi. Tiefi valitsuse baasil kujundatud eksiilvalitsuse tähtsus on rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo hinnangul olnud mõnevõrra kaheldav nii Eesti põhiseadusliku kui ka rahvusvahelise õiguse raames. Samas oleks ekslik järeldada, et eksiilvalitsus Eesti Vabariigi õigusliku staatuse määramisel mingit rolli ei mänginud. Omas ajas kehastas see rahva teadlikku valikut vastandumisel Nõukogude režiimile ning okupatsioonivõimu kehtivuse pidevat vaidlustamist. Isiklikul tasandil oli ametisse määratud ministrite otsus anda lootusetus olukorras vanne ja amet vastu võtta kahtlemata kodanikujulguse ja poliitilise vastutse võtmise ehe näide.
Omas ajas kehastas see rahva teadlikku valikut vastandumisel Nõukogude režiimile ning okupatsioonivõimu kehtivuse pidevat vaidlustamist.
Eesti taasiseseisvumise perioodi põhiseaduslike otsuste langetamisel oli sel kahtlemata mõju kodanike kui kõrgeima riigivõimu legitiimsuse kandjate suhtumisele ja valikutele vaatamata sellele, et eksiilvalitsus ei «hoidnud alal» Eesti Vabariigi staatust rahvusvahelise õiguse subjektina, kuid paljud kodanikud uskusid (või tahtsid uskuda), et ta seda siiski tegi.
Tiefi biograaf Indrek Paavle on kirjutanud, et just oma moraalse tähendusega on see heroiline ettevõtmine väärt ajalooraamatutesse raiumist, isegi kui rahvusvahelise õiguse seisukohalt poleks selle valitsuse puudumine kuidagi kahandanud Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust.
/nginx/o/2022/02/27/14395713t1h05e7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/01/27/14331927t1h5dc8.jpg)