SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Klooga koonduslaager kui Natsi-Saksamaa kurjuse sümbol Eestis

Klooga surmalaagri väravad. Foto: Rahvusarhiiv

Saksa võimude korraldatud juutide massimõrvast Kloogal täitus 19. septembril 80 aastat. Sellest on kujunenud Saksa okupatsioonivõimude kuritegude sümbol. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Kui argiteadmiste tasandil räägitakse kellegi tagakiusamisest või mõrvamisest Saksa okupatsiooni ajal, siis tihtipeale ollakse siiras usus, et küllap see kõik juhtus Kloogal. Kui aga arutlusele tuleb eestlaste võimalik osalus holokausti kuritegudes või siis hoopis nendele vastu seismine, tuleb taas mängu Klooga. Ligikaudu 2000 inimese hukkamine laagri likvideerimisel on kindlasti üks rahvusvaheliselt enim käsitletud episoode Eesti ajaloost.

Klooga massimõrva ümber toimunu kujunemisele eelkirjeldatud näidissündmuseks pani Nõukogude propaganda tugeva aluse juba 1944. aasta sügisel. Punaarmee esindajad jõudsid Kloogale kõigest paar päeva pärast kuritegu ja nii oli tegu esimese Saksa koonduslaagriga, mis ilmselgete kuriteo asitõenditega liitlasriikide valdusse langes.

Sakslaste kiirustava lahkumise üks tagajärgi oli, et oma tegude jälgi ei jõutud lõpuni hävitada, osa laipade põletamiseks püstitatud tuleriitasid oli kas osaliselt või suisa tervikuna põlemata ning NSV Liit muutis selle toona arvestatavaks rahvusvaheliseks meediasündmuseks. Moskvast lennutati okupeeritud Eestisse kohale välismaised korrespondendid, kes nähtut rahvusvahelises pressis tutvustasid. Nõukogude Liidule omaselt ei räägitud ohvrite puhul küll asjaolust, et tegu oli ennekõike juudi soost Leedu ja Läti kodanikega, vaid nimetati neid «nõukogude inimesteks».

Mõistmaks Klooga laagri rolli toonases Saksamaa repressiiv­asutuste süsteemis, tuleb vaadata ajas pisut tagasi. Võimule tulles olid natsionaalsotsialistid Saksamaal kuulutanud kehtetuks mitu põhiseaduse artiklit, mille tagajärjel hakati inimesi poliitiliste ja sotsiaalsete kriteeriumite alusel sulgema nn kaitsevangistusse. See tähendas koonduslaagrisse paigutamist kohtuprotsessi- ja edasikaebamisõiguseta.

Teise maailmasõja puhkemine tõi laagrite süsteemi olulisi muutusi, lisandus hulk uusi institutsioone: getod, transiitlaagrid, erinevat tüüpi töölaagrid, mis paralleelsete võrgustikena allusid erinevatele Saksa ametkondadele. 1941. aasta lõpus loodi esimesed n-ö hävituslaagrid, eelkõige juutide, kuid ka mustlaste ja Punaarmee komissaride tapmiseks. Füüsiliselt tugevamad juudid valiti välja töö tegemiseks, lükates nende hukku mõneks ajaks edasi.

Klooga koonduslaagri hooned. Foto: Jossif Fetissov/rahvusarhiiv

Eesti okupeerimise järel laienesid need struktuurid ka siia. Tegutses kaks laagrite võrgustikku: üldjoontes kohalikele elanikele mõeldud kinnipidamiskohad ja sunnitöölaagrid välisriikidest toodud juutidele. Esimene võrgustik tegutses siin kohe 1941. aasta suvest alates ning allus Saksa julgeolekupolitsei Eestis tegutsevatele asutustele, teine rajati 1943. aastal ning allus otse SSi majanduse ja halduse peaametile Berliinis. Vahialuste ümberpaigutamine laagrite vahel toimus üldjuhul vaid sama võrgustiku piires.

Julgeolekupolitseile allunud kinnipidamiskohtadest on vast enim tuttavad Patarei vangla Tallinnas, koonduslaagrid Tartus ja Jägalal ning vangimajad maakonnakeskustes. Eelnimetatud paikades ja nende harulaagrites hoiti vangistuses tuhandeid Eesti inimesi, neist ligikaudu kaheksa tuhat mõrvati, sh pea kõik Eesti juudid.

Erandlikuna toodi sellesse võrgustikku kahel korral ka välisriikidest pärit juute (Saksamaalt, Tšehhist ja Prantsusmaalt) ning enamik neist hukati. 1944. aasta alguses, kui rinne hakkas Eestile lähenema, koondati vahialused Tallinna Patarei vanglasse. Sealt saadeti osa neist edasi koonduslaagritesse Poolas ja Saksamaal, viimased pääsesid septembris 1944 evakueerimise käigus Saksamaale viimisest, kuna valvemeeskond jooksis laiali, jättes vangid omapead.

Laagrite võrgustik ja Klooga

1943. aastal asus Saksamaa naftatoodete puudusel aktiivselt kasutusele võtma Eestis asuvaid põlevkivikaevandusi. Selle käigus tuli rajada uusi kaevandusi ning õlitehaseid, milleks vajati suurel arvul tööjõudu. 21. juunil 1943 andis Heinrich Himmler korralduse rajada sõjalis-tööstuslike vajaduste rahuldamiseks Eestis SSi majanduse ja halduse peaametile alluv koonduslaager ja transportida sinna juute Läti ja Leedu getodest.

Uue võrgustiku pealaagriks sai Vaivara, millele allus eri aegadel paarkümmend suuremat ja väiksemat haru- ja välilaagrit, kust käis sõja jooksul läbi ligikaudu 10 000 juuti. Vahialuseid kasutati põlevkivitööstuses, kaitseehitustel, metsatöödel, kivimurdudes ja ehitustöödel. Kui enamik laagreid asus Kirde-Eestis põlevkivitööstuse piirkonnas, siis võrgustiku üks suuremaid laagreid rajati Kloogale.

Klooga laager alustas tööd 1943. aasta septembris ning sealsete kinnipeetavate peamine töö oli betooni- ja puidutööstuses. Laagrisse toodi nii juudi soost mehi kui ka naisi Läti ja eelkõige Leedu getodest. Vangide arv laagris kõikus kuude lõikes umbes kahe tuhande ümber.

1944. aastal hakati rinde lähenedes idapoolseid laagreid sulgema ja vange evakueerima. Augusti alguseks oli Eestis veel umbes 4500 juuti. Meretranspordi ootel majutati juudid Tallinna lähedale Lagedile, kus juulis oli asutatud ajutine laager. Esialgu neid tööle ei rakendatud, vaid viimastel päevadel enne evakueerimist kasutati vahialuseid kindlustustöödel.

Paralleelselt evakueerimisega kaasnes ka töövõimetute või evakueerida mittejõutud juutide hukkamine. Virumaal toimus suurem hukkamine Ereda laagri likvideerimisel juuli lõpus. Dokumentide ja tunnistajate arvud lahknevad kohati mitu korda. Lagedi laagri likvideerimine algas 18. septembril ja tunnistajate sõnul lasti ligikaudu 400 vangi maha. Mahalaskmisest pääses esialgu umbes 75, kes viidi edasi Kloogale.

Ohvrid käsutati tuleriidale pikali, nägu allapoole, ja tapeti lasuga kuklasse.

Klooga nn juudilaagri vahetus läheduses baseerus alates 1944. aasta algupoolest ka osa Eesti 20. SS-diviisi väljaõppe- ja tagavararügemendist eesotsas SS-Sturmbannführer Georg Ahlemanniga. Ahlemannile allunud üksused lahkusid Kloogalt 20.–21. septembril ning evakueerusid 21. septembril Paldiski kaudu Eestist Saksamaale. Evakueerimise käigus oli puhkenud konflikt eestlastest sõjaväelaste ja rügemendiülema Ahlemanni vahel ning kokkuvõttes otsustas suur osa eesti sõdureid deserteeruda, et jääda kodumaale või lahkuda Eestist omal käel.

Seega viibis suur osa rügemendi koosseisust ka massimõrva toimumise ajal 19. septembril selle vahetus läheduses ning pidi sellest ühel või teisel moel teadlik olema.

Klooga massimõrvaga seonduvate sündmuste puhul tuleb arvestada, et enamik infot pärineb memuaarsetest materjalidest või siis uurimisorganitele antud ütlustest (ülekuulamisprotokollidest), mis mõlemad on oma iseloomult äärmiselt subjektiivsed. Nii käibib mitmeid olulisi vasturääkivusi, mille puhul ei ole tõde võimalik täie kindlusega välja selgitada.

Ühelt poolt ringlevad väited, et eesti SS-diviisi allüksuste liikmed osalesid massimõrvas, teisalt on väidetud, et juutide massimõrv oli ajendiks eesti sõjaväelaste vastuhakule väljaõppe- ja tagavararügemendis leitnant Egon Valteri eestvedamisel ning sellega püüti massimõrva suisa takistada. Eestlaste korraldatud mässu toimumist möönavad pärast sõda toimunud ülekuulamistel nii endine rügemendiülem Ahlemann kui ka mitmed teised sakslastest tunnistajad. Toimunu kirjeldused langevad üldjoontes kokku eestlaste mälestustega, kuid mitte sündmustes osalenud hilisema kirjaniku Arved Viirlaiu omaga.

Klooga massimõrv

Klooga laagri likvideerimine algas 19. septembril. Vahialused rivistati hommikul üles ning laagriülem Untersturmführer Werle teatas, et nad evakueeritakse Saksamaale. Välja valiti 300 füüsiliselt tugevamat meest, kes hakkasid laagri territooriumilt metsalagendikule puid vedama. Valverühm pani samal ajal välja tugevdatud valvepostid, kes polnud eelseisvast aktsioonist veel teadlikud. Pärast lõunat valiti välja kuus tugevamat vangi, kes laadisid veoautole kaks vaati bensiini või diislikütust. Peale seda hakati inimesi 50–100 kaupa tugevdatud konvoi saatel metsa viima. Vangide hukkamiseks oli kohale saabunud erikomando, mis lahkus laagrist kohe pärast mahalaskmisi.

Ohvrid käsutati tuleriidale pikali, nägu allapoole, ja tapeti lasuga kuklasse. Kui rida oli täidetud laipadega, asetati nende peale halgude rida, kokku moodustus kolm-neli kihti. Ehitatud tuleriitadest kasutati ära kolm, neljas jäi kasutamata. Esmalt lasti maha mehed, siis naised. Kloogal hukatute koguarv jääb 1500 ja 2000 vahele. Enim on allikates nimetatud 1800 hukatut. Nimeliselt suudeti tuvastada mõnisada.

Klooga surma­laagri ellujäänud vang näitab Nõukogude ohvitseridele, kuidas sakslased vange tapsid. Foto: Rahvusarhiiv

Osal laagris viibinud vangidel õnnestus end barakkide pööningutel jm siiski varjata ja ellu jääda. Andmed ellujäänute kohta ei ole samuti üheselt selged, kuid neid oli sadakond.

Kokkuvõtvalt võib hinnata, et Kloogal asunud Waffen-SSi väljaõppe- ja tagavararügemendi sõjaväelased (nii riigisakslased kui ka eestlased) olid 19. septembril valvuritena kaasatud naabruses asunud töölaagris juutide massimõrva toimepanemisse. Samas ei kinnita enamik allikaid, et kõnealune massimõrv oleks olnud eesti sõjaväelaste mässu oluline ajend või oleks püütud massimõrva mingil moel takistada.

Rügemendi juhtkonna vastu suunatud mäss oli ennekõike ajendatud antud hetke poliitilisest olukorrast ja sõdurite soovimatusest kodumaalt lahkuda. Samas ei saa eitada, et massimõrva toimumine vahetus läheduses ning selle tagajärgede nägemine kutsus äsja värvatud noorukites esile tugevaid emotsioone. Kodumaale jäänud mehed jagasid neid vahetult sündmuste järel ka kaasmaalastega, kes neile kodu poole rännates peavarju pakkusid. Kuid hilisem poliitiline olukord ja sündmuse enda ülim politiseeritus lõid olukorra, kus nii kodumaale jäänud kui ka läände põgenenud mehed on vast pigem eelistanud neid sündmusi mitte meenutada.

President Rüütel palus andestust

President Rüütel Klooga mälestuskivi avamisel. Foto: Peeter Langovits

Kloogale püsitati 2005. aasta suvel mälestuskivi Saksa okupatsiooni ajal Eestis tapetud juutidele, president Arnold Rüütel mõistis kivi avamisel kuriteod hukka ja palus andestust.

Kiri Klooga mälestuskivil ütleb: «Aastatel 1941–1944 rajasid Saksa okupatsioonivõimud Eestisse 20 töö- ja koonduslaagrit, kus tapeti tuhandeid mitmest riigist toodud inimesi põhjusel, et nad olid juudid. Siin asus Klooga koonduslaager.»

President Rüütel toonitas, et ajaloos toimunud kuritegusid inimeste vastu ei saa ega tohi unustada. «Ükski teine rahvas ei langenud nii totaalse ja jõhkra hävitamise ohvriks kui juudid. Seistes nüüd kohal, kus alandus, valu ja surm sai osaks nii paljudele süütutele inimestele, on raske leida sõnu.»

Rüütel nentis, et Eestil tuli Teise maailmasõja ajal taluda inimsusvastaste režiimide hävitustööd. «Eesti Vabariigi presidendina on mul valus, et meie riigi kodanike hulgas leidus neid, kes osalesid natslikes kuritegudes. Ei ole tähtis, mis neid inimesi selleks ajendas. Me mõistame nende inimeste teod hukka ja vabandame,» ütles president.