/nginx/o/2024/09/20/16368149t1hf40f.jpg)
Septembri alguses 1944 sõlmis Soome vaherahu NSV Liiduga, sakslaste olukord rindel muutus raskeks ning peagi otsustas Saksa väejuhatus Eesti maha jätta. Põgenikevool Saksamaale algas suvel ja jõudis haripunkti septembris. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.
Tallinnast lahkusid viimased suured põgenikelaevad 20. ja 21. septembril ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, 22. septembri hommikul. 21. septembri õhtupoolikul alustas viimane transpordilaevade karavan teed Tallinnast Gotenhafenisse (tänapäeval Poola Gdynia, Gdański eeslinn). Karavani kuulusid RO-1, RO-22, Hamburg, Lappland, hospidallaev Moero, viimane sai Nõukogude lennukilt pommitabamuse ja vajus kümne minutiga põhja Ventspilsi lähedal. Saksamaa andmeil oli laeval kokku 1237 inimest, kellest 655 jäi teadmata kadunuks, hukkus sadu eestlasi.
Aprillis 1944, kui Punaarmee surus Eesti piiridele, oli Saksa väejuhatus otsustanud Tallinna välja ehitada «kindlustatud linnaks» (Fester Platz), mis pidanuks pikemat aega vastu pidama vastase rünnakutele. Soome vaherahu NSV Liiduga 4. septembril ning väljumine sõjast jättis siinse rinde põhjatiiva kaitseta ja muutis sõjalist olukorda drastiliselt.
Kuigi Hitler oli andnud käsu rinnet iga hinna eest hoida, alustas maavägede juhtkond kiireid ettevalmistusi Eestist taandumiseks. 14. septembril alustas Punaarmee siinses piirkonnas ulatuslikku pealetungi.
/nginx/o/2024/09/20/16368150t1h9a11.jpg)
16. septembril andis Hitler siiski nõusoleku evakueerimisplaani «Aster» käivitamiseks, kuna vastasel korral ähvardas kogu väegruppi Nord kotti jäämine. Algse kava järgi pidi Tallinna evakueerimiseks kuluma 12 päeva, kuid Punaarmee üha tugevneva surve all viidi see läbi kuue päevaga. 28. septembriks oli juba kogu Mandri-Eesti langenud Nõukogude okupatsiooni alla.
/nginx/o/2024/09/20/16368151t1h2fc5.jpg)
/nginx/o/2024/09/20/16368152t1ha10e.jpg)
17. septembril algas Punaarmee rünnak Emajõe rindel ja see murti läbi. Tallinna evakueerimist pidi ca 10 000 mehega katma kindral Gerocki lahingugrupp, kellele allutati ka Tallinna komandandi, kindralmajor Artur Bisle ja Paldiski komandandi lahingugrupid.
Evakuatsiooni korraldamise põhiraskus langes idapoolse Läänemere admiralile, (Kommandierender Admiral östliche Ostsee) viitseadmiral Theodor Burchardile. Tema käsutuses oli selleks umbes 50 mitmesugust ujuvvahendit, kuid neid tuli alles hakata Tallinna koondama ja suurem hulk laevu jõudis Tallinnasse alles 19. septembril. Saksa evakueerimiskomissari hinnangu järgi oli lisaks sõjaväelastele vaja evakueerida 35 000 isikut.
/nginx/o/2024/09/20/16368153t1h6bbb.jpg)
18. septembril tunnistati lõplikult hädavajadust alustada kiireimas korras üksuste evakueerimist ning esimesed 3000 meest saadeti teele.
Sadamas avanenud pilt rääkis selget keelt sellest, et lahkujad üritasid kaasa viia suurt hulka keelatud sõjasaaki. Kaose vältimiseks otsustati toimuvasse karmilt sekkuda ning järgmisel päeval suudeti sadamas tagada rahuldav kord.
/nginx/o/2024/09/20/16368154t1h8463.jpg)
Arvestades vähest laevade hulka, otsustati evakueerimist vajavad vangid paigutada mitte laevadele, vaid saata jalgsimarsil Saaremaale, kust nad hiljem meritsi evakueeriti. Klooga koonduslaagris olnud juutide kohta langetas SS paraku teistsuguse otsuse, seni kavas olnud evakueerimise asemel nad hukati.
Tallinna keskvanglasse oli jäänud veel üle 1500 vangi, kes saadeti samuti jalgsimarsil lääneranniku poole, kuid esmalt valvemeeskond ja seejärel ka vangid hajusid enne sihtkohta jõudmist.
/nginx/o/2024/09/20/16368155t1h7483.jpg)
19. septembril paigutati laevadele umbes 8000 inimest. Esmajoones oli tegu Virumaalt evakueeritud Baltöli tööliste ja personaliga ning Saksa sõjaväelastega. Päeva jooksul hakkasid Tallinna saabuma tühjad laevad, mis laaditi täis järgmisel päeval. Evakueerimise tegi veelgi keerukamaks asjaolu, et mereväe alluvusse antud eesti lenduritest moodustatud lennuüksus (Aufklärungsfliegegruppe 127) lõpetas oma luurelennud ning evakueerimise korraldajatel puudus ülevaade olukorrast rindel.
20. september kujunes evakuatsiooni keskseks päevaks. Tingimused olid soodsad: saabunud oli piisavalt laevu, meri oli praktiliselt tuulevaikne, Nõukogude lennuväe tegevus pea olematu.
Viiel suurel aurikul ning väiksematel abilaevadel lahkus sel päeval Tallinnast eri andmetel 21 000 – 23 000 inimest, nende hulgas laeval Wartheland Saksa tsiviilametnikud ja Saksa võimude teenistuses olnud eestlased oma pereliikmetega. Päeva lõpuks suudeti enamik sadamasse saabunuid laevadele paigutada.
/nginx/o/2024/09/20/16368156t1hbd87.jpg)
Raskelt haige riigipea kt Jüri Uluots lahkus 20. septembri hommikul Rootsi, et säilitada paguluses Eesti riiklikku järjepidevust. Otto Tiefi valitsus oli selleks ajaks juba kaks päeva ametis olnud, kuid kohalikud Saksa võimukandjad ei paistnud end sellest häirida laskvat.
Tõsisem ja kõigile nähtav märk oli sinimustvalge lipp, mis 20. septembril pärast kindralkomissari ametkonna lahkumist Pika Hermanni torni tõmmati. Rahvas rõõmustas ning lasi sakslaste hinnangul end eksitada valedest lootustest ja alusetutest kuulujuttudest, mille tulemusena märgatavalt vähenes sakslaste hinnangul järgmisel päeval evakueeruda soovivate eestlaste hulk.
/nginx/o/2024/09/20/16368157t1h5039.jpg)
21. septembril oli selge, et Saksa maavägedel õnnestub taanduda maad mööda lõuna suunas ning seega vähenes tunduvalt evakueerimist vajavate sõjaväelaste arv. 21. ja 22. septembril paigutati laevadele veel ligikaudu 10 000 tsiviilisikut ning teist samapalju sõjaväelasi, kes olid moodustanud linna viimase kaitse.
Öösel toimusid sadamas relvastatud kokkupõrked eestlaste ja sakslaste vahel. Saksa andmeil tapeti umbes 25 eestlast ning 150 relvitustatud eesti sõjaväelast saadeti tööjõuna Saksamaale.
22. septembri hommikul kell 10 olid viimased evakueerumist kaitsnud üksused laevadel ja viimaseid Tallinna reidilt lahkuvaid laevu saatis teele Pirita poolt tulistatud mürsk, mis arvati pärinevat esimestelt kohale jõudnud Punaarmee tankidelt.
Pool tundi hiljem sisenes Tartu maanteed pidi linna Punaarmee Eesti laskurkorpuse propagandistlik eelsalk, kellel ei õnnestunud lahkuvatele sakslastele ilmselt ka mitte sümboolset püssipauku järgi lasta.
/nginx/o/2024/09/20/16368158t1h3364.jpg)
/nginx/o/2024/09/20/16368159t1h1e3e.jpg)
Kokkuvõttes oli 17.–22. septembrini Tallinnast Saksa võimude organiseerimisel evakueeritud vähemalt 50 000 inimest, sh üle 27 000 tsiviilisiku, kellest valdava osa moodustasid eestlased. Tallinlaste kõrval oli suurem osa laevadele asunud eestlasi saabunud teistest maakondadest otsima võimalust punaterrori eest pääseda.
Transpordilaevad Malgache, Sumatra ja Gotenland lahkusid Tallinnast tühjalt, sest nende jaoks ei jätkunud evakueeritavaid, hinnanguliselt oleks suudetud evakueerida veel vähemalt 2000–2500 isikut.
/nginx/o/2024/09/20/16368160t1h07a0.jpg)
/nginx/o/2024/09/20/16368161t1haf26.jpg)
Enamik Tallinnast teele asunud laevu jõudis kaotusteta sihtpunkti. Suurim tragöödia tabas 21. septembril lahkunud laatsaretlaeva Moero, mis Nõukogude lennukite rünnaku tulemusena 22. septembri hommikupoolikul Ventspilsi lähedal uppus.
Ei hukkunute ega ka pääsenute arv pole kindlalt teada. Saksa mereväe andmeil asus Tallinnas laeva pardale üle 1200 inimese, neist pooled haavatud sõdurid, kel polnud mingit pääsemislootust.
Hukkus ka sadu Eesti põgenikke, enam kui sajal õnnestus siiski pääseda.
/nginx/o/2024/09/20/16368162t1hcf53.jpg)
/nginx/o/2022/02/27/14395713t1h05e7.jpg)