Riikliku lepitaja Meelis Virkebau hinnangul on pseudolahendus majandusministeeriumi algatatud eelnõu lepitaja ülesannete panemisest õiguskantslerile ning see lammutab veerand sajandit toiminud tõhusa kollektiivsete töötülide lepitamise süsteemi. Virkebau märkis irooniliselt, et sama hästi võiks anda riikliku lepitaja ülesanded olümpiakomiteele.
Meelis Virkebau: sama hästi võiks anda riikliku lepitaja ülesanded olümpiakomiteele (2)
«Tööturu osapooli esindavad tööandjate ühendused ja ametiühingud jäetakse ilma õigusest leppida kokku riikliku lepitaja kandidaat ning teiseks kaotatakse pädevusnõue riiklikule lepitajale,» märkis Virkebau.
Kõik see hävitab tema hinnangul usalduse lepitusmenetluse vastu. «Samuti annab see tunnistust, et eelnõu algataja ei tea või ei saa aru, et kollektiivse töötüli olemus on huvide konflikt, mitte õigusvaidlus,» märkis riikliku lepitaja kantselei täna majandusministeeriumile saadetud kirjas.
«Selle eelnõu sõnum tööandjatele ja töötajatele on selge ja ühemõtteline – teie arvamus riiki ei huvita ning poliitikud ja ametnikud otsustavad ise, mis teile kasulik on. Tegelikult ei vaidle tööandjad ja ametiühingud lepitusmenetluse käigus õigusküsimustes, vaid murravad piike töötingimuste, eelkõige palga, tööaja ja puhkuste üle,» ütles Virkebau.
Riikliku lepitaja hinnangul on eelnõu ilmselt vastuolus põhiseadusega ning rikub ka rahvusvahelise tööõiguse sätteid. See on kokku traageldatud sooviga jätta eksitav mulje, et riikliku lepitaja institutsiooni likvideerimisega ja lepituskohustuse panemisega õiguskantslerile midagi olulist ei muutu ja kõik on kõige paremas korras.
«On kurb näha, et majandusministeerium peab õiguskantsleri kantseleid piltlikult öeldes kõigesööjaks, kellele ta võib oma kulude kärpimise nimel lisada põhiseaduses sätestatud ülesannetele suvalisi kohustusi, mil pole õiguskantsleri tegevusega mingit sisulist puutumust,» märkis Virkebau.
Ta lisas, et sama hästi võiks kollektiivsete töötülide lahendamise kohustuse panna näiteks olümpiakomiteele, kellel kindlasti on praktilisi kogemusi huvikonfliktide lepitamisel, isegi kui need pole seotud töösuhetega.