«Muinsuskaitseameti seisukoht on praegu selles suhtes kahtlev, sest kas me üldse tunnistame täiendavalt ajaloomälestiseks uusi haudu kalmistutel, kui kalmistud on ka tervikuna kaitse all,» selgitas ta.
Mille alusel lahkunud kuulsuste seas valik teha?
Orro sõnul pole samas kusagil kirjas, et linna tellitud kalmistuplaanile tuleb kanda vaid mälestisteks tunnistatud kalme. Ta tunnistas, et teiste oluliste haude märkimine plaanile tuli kõne alla, aga sellest loobuti, kuna ei suudetud valikukriteeriumis kokku leppida.
«Lihtsalt see küsimus, kes peaks selles nimekirjas olema ja kes selle koostama, on niivõrd kriitiline ja keeruline, sest kõik mis puudutab kalmistut, surma ja surnuid, on iseenesest delikaatset lähenemist nõudev teema,» nentis Orro.
Tema sõnul on kõige keerulisem olukord Siselinna kalmistuga, mis puudutab kõige rohkem eri huvigruppe ning kus asub ka palju vaidlusi tekitanud kaitseväe kalmistu.
«Siin põrkuvad inimeste erinevad poliitilised ja ideoloogilised seisukohad,» tõdeb Orro.
Näiteks soovivad vene seltsid, et märgitaks ära ka Nõukogude ajal Eestis teeninud kõrgemaid sõjaväelasi. «Ühelt poolt on meie poole pöördunud Saksa poolel sõdinud veteranid, kes tahaksid ära märkida oluliste vabadusvõitlejate haudu. Vene kogukond on omalt poolt toonud välja, et nende jaoks on mõned neist isikutest täiesti vastuvõetamatud,» tõi ta näiteid.
Kas osa riigijuhte taas maha vaikida?
Metsakalmistul tekib tema sõnul aga küsimus, kuidas suhtuda Johannes Vares-Barbarusse ja teistesse Nõukogude Eesti aegsetesse juhtidesse, keda tänapäeval positiivselt ei hinnata.