Eesti Rahva Muuseumi direktori Krista Aru sõnul varitseks muuseumi uut maja nagu needus – kõikidele plaanidele on kogu aeg mingi kaigas kodarasse lennanud.
Paberisegadus lõpetas Toomemäe kava
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Algselt Tartusse Toomemäele kerkima pidanud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uue hoone rajamine ebaõnnestus, sest krundi ostmisel jäi märkamata asjaolu, et maa-alale jäävaid maju ei saa lammutada.
Eesti valitsus otsustas 1996. aastal eraldada reservfondist kultuuriministeeriumile 4,2 miljonit krooni Eesti Rahva Muuseumi krundi õigusjärgsetele omanikele kompensatsiooni maksmiseks ja osa raha eest soetatigi kinnistud J. Liivi ja Näituse tänaval.
Muinsuskaitseameti nõuniku Mart Siilivaski meenutuste kohaselt olid ostetud krundile jäävad hooned (kvartali ajaloolise struktuurina) plaanitud võtta kaitsenimekirja ja vastav taotlus esitati juba 1995. aastal, kuid taotlus kinnitati alles 1997. aastal.
Siilivaski väitel venis objektide kaitse alla võtmise protseduur juba toona. Siilivask lisas siiski, et üldjuhul kaitsealuste objektide nimekirju kontrolliti, kuid sellest võis siis vähe abi olla, sest ametlikult jõudsid hooned kaitsenimekirja aasta pärast krundi soetamist.
Lihtsalt ebakõla
Nii polegi selge, kas inimesed kultuuriministeeriumist või muuseumist olid võimalikust muudatusest teadlikud. «Ikka juhtub ministeeriumi ja ametkondade vahel selliseid ebakõlasid,» sõnas Siilivask. «Minister tõenäoliselt pimesi alla ei kirjutanud ja eks ta proovis seda probleemi lahendada, et oleks mõlemale poolele sobiv.»
Toonane kultuuriminister Jaak Allik ei mäleta enda sõnul juhtunut niivõrd täpselt ja tema sõnul oli võimalusi kolm: majade kaitse all olemisest ei teatud või nähti ette, et majad jäävad alles ja neid kasutatakse muuseumi jaoks ära.
«Või tundus ilmselge olevat, et need saab kaitse alt ära võtta,» lisas Allik.
1995. aasta kevadeni ERMi direktor olnud riigikogulane Tõnis Lukas meenutas, et tema mäletamist mööda oli juba siis kahe Liivi tänava hoone puhul selge, et need jäävad kaitse alla.
«Projekti arendatigi teadmisega, et need hooned integreeritakse muuseumi uue hoone kontseptsiooni – sümbioos uuest ja vanast,» sõnas Lukas.
Lukas lisas, et ta ei saa siiski kinnitada, kas pärast tema lahkumist tekkis lahendus, mis nägi ette praegu alles oleva kahe hoone lammutamist.
Lukase järel ERMi direktoriks saanud Jaanus Plaat Postimehe päringule ei vastanud.
Üks maja siiski lammutati
Allik mäletas samas, kuidas nad käisid tollase muinsuskaitseinspektori Siilivaskiga korduvalt kurvalt ümber ühe maja, mida ei soovitud kaitse alt ära võtta. «Minister aga ei saanud ilma muinsuskaitseta ainuisikuliselt midagi kaitse alt ära võtta,» nentis Allik.
Siilivaski sõnul oli ERMi ehitamine poliitiline otsus ja muinsuskaitse jäi vastanduja rolli.
«Nii mõnelegi võis jääda mulje, et loobime kaikaid kodarasse, kuigi ajasime oma asja,» nentis Siilivask.
Muinsuskaitseameti nõunik rõhutas siiski, et talle ei tundunud kordagi, nagu oleks keegi püüdnud kinnitamata dokumendist mööda pääseda ja maju enne nimekirja kinnitamist lammutada. «Ei usu, et see nii oli. Pigem oli nii, et lihtsalt ei teatud,» sõnas Siilivask.
Üks maja toona muinsuskaitse loal siiski lammutati ja samuti demonteeriti Georg Friedrich Parroti kavandatud neogooti stiilis vallivahimaja, mis lubati hiljem uuesti püstitada. Seda pole siiski tänaseni tehtud. Nüüd näeb osadeks võetud ja Raadile ladestatud haruldase maja detaile redelit pidi laoukseni ronides.
«Eks praegu võib öelda, et lahendus võinuks puisem olla ja poleks tohtinud järele anda, sellest majast on kahju, kuigi on teoreetiline võimalus taastada,» nentis Siilivask. Tema sõnul vääriks maja kindlasti ülespanemist ja sellest saaks Toomemäel üks ehedamaid ja omapärasemaid hooneid.
Siilivaski hinnangul muutub maja püstitamine tulevase kinnistu omaniku ülesandeks. Praegu kuulub krunt Eesti Rahva Muuseumi Ehituse Sihtasutusele (ERMES), kuid selle likvideerimisel lähevad kinnistud väidetavalt Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) hallata.
RKASi kommunikatsiooni- ja turundusjuht Madis Idnurm ütles, et ERMESe varade üleandmine riigile on algstaadiumis ja käivad alles konsultatsioonid, mistõttu pole vara sisu ja seotud kohustused veel selgunud.
Oluline eeskuju
1995.–1999. aastani kultuuriminister olnud Alliku sõnul on tal praegu väga kahju, et «Põhja Konn», mis oli ERMi uue hoone esimese konkursi võidutöö, ei realiseerunud.
Alliku hinnangul puudus siis üksmeel, et muuseum tuleb ehitada kesklinna ja mitte Raadile. Tema meenutuste kohaselt oli palju juttu sellest, et muuseum ei mahu Toomele ära ja asi polnudki mitte ainult Liivi tänava majades.
Alliku kinnitusel oli omajagu määrav ka see, et «Põhja Konna» realiseerumisel oleks ERM ehitatud enne Eesti Kunstimuuseumit (Kumu), kuid sellele oli palju vastalisi.
Alliku väitel kordus Tartus hõlmikpuu fenomen. Nimelt takistas Tallinnas Süda tänaval asuv hõlmikpuu Estonia uue hoone ehitamist, mis pidi algama 1986. aastal.
«Kas keegi suudab selle väärtusliku puu praegu Süda tänavalt üles leida?» küsis Allik. «Ilma hõlmikpuuta ja nende majadeta oleks meil olemas nii uus Estonia kui ERM ja kindlasti ka Kumu. Arvan, et see võiks olla hoiatav näide praeguse ERMi projekti realiseerumise vastu võitlejatele.»
Lukas rõhutas samuti, et muuseumi ehitamisplaanidega tuleb kindlasti praeguses loogikas edasi liikuda ja ERMi hoone püstitamist kesklinna pole enam mõtet teemaks võtta.
«Kui praegu on piisavalt vaidlusi juba ainuüksi hoone maksumuse kohta, siis kohavahetuse ettepanek tähendaks kõigi võimalike vaidluste alustamist otsast peale,» ütles Lukas.
14. aprillil tähistas Eesti Rahva Muuseum 103. sünnipäeva.