Tööandjate keskliit ei taha kliimaseadust olemasoleval kujul kooskõlastada

Arto Aas Foto: Konstantin Sednev

Kuigi ettevõtjad toetavad jätkusuutlikku tegutsemist, ei saa nad kliimaseadusega praegusel kujul nõustuda ja seetõttu jätabki tööandjate keskliit kliimaseaduse kooskõlastamata, selgitas liidu tegevjuht Arto Aas kliimaminister Yoko Alenderile saadetud tagasisides.

«Seaduse eesmärk, milleks on majanduse konkurentsivõime kasvatamine ja majanduskasvu soodustamine, jääb teoreetiliseks eelduseks, mitte praktiliselt läbimõeldud tulemuseks,» kirjutas Aas Alenderile. «Seletuskirjas esitatud analüüsid on koostatud erinevate osapoolte huvidest lähtuvalt, kriitikavabalt seletuskirja kopeeritud ning nende usaldusväärsust ei ole piisavalt kontrollitud. On väga oluline, et seadus tugineks vaid valideeritud ja põhjalikult analüüsitud andmetele.»

Seaduse praktiline rakendatavus pole Aasa sõnul samuti piisavalt läbimõeldud – protsentides esitatud eesmärkidel puudub ettevõtete jaoks rakendatavus ning jääb selgusetuks, mille baasilt riik kavatseb ettevõtteid reguleerida.

«Praegusel kujul ei paku seaduseelnõu erasektorile vajalikku õigus- ega investeerimiskindlust, olles pelgalt sisutühi raamistik, mistõttu on seaduse vajalikkus ning positiivne mõju ettevõtluskeskkonnale küsitav,» leidis Aas ja lisas, et ka taastuvenergiale ülemineku mõjuanalüüsid on puudulikud.

«Kuigi viidatakse investeeringute vajaduse kogumahule – sealhulgas suuresti erasektori panusele tuginedes –, puuduvad piisavalt põhjalikud analüüsid, mis käsitleksid elektri lõpphinna kujunemist, mis on samas kriitiline tegur tööstussektorile. Samuti pole piisavalt hinnatud taastuvenergia hinna mõju lõpptarbijatele, mis võib oluliselt vähendada haavatavate sektorite konkurentsivõimet, sealhulgas toidutööstus ja põllumajandus.»

Seaduse rakendussätted, muudetavate seaduste kooskõlastused ja ühiskondlikud kokkulepped on kas puudulikud või ebaselged, mistõttu on keeruline hinnata, kuidas kliimaeesmärkide saavutamine praktikas realiseerub ja milline on planeeritud meetmete sotsiaalmajanduslik mõju erinevatele sektoritele ja ühiskonnale tervikuna, kritiseeris Aas kiirustades tehtud tööd.

«Eelnõu raames mõjutatud osapooltelt küsitakse arvamust enne, kui tegelikke mõjusid on piisavalt hinnatud, positiivsed mõjud põhinevad paljuski eeldustel. Seaduse loomise käigus tellitud mõjuanalüüsid ja nende tulemused on ebaselged ega ole koostatud läbipaistvalt,» märkis Aas ja lisas, et seejuures pole hinnatud mõjusid riigieelarvele. «Kui seaduse eesmärk on muuta vähese keskkonnajalajäljega majandus Eesti konkurentsieeliseks, siis peavad ka seaduse eesmärkide täitmise mõõdikud sisaldama ettevõtlussektorit puudutavaid majanduskasvu näitajaid.»

Eeltoodud puuduste peamiseks põhjuseks võib Aasa hinnangul pidada eelnõu koostamist põhjendamatult kiires tempos. Seadusega seatud eesmärkide täitmisel on suur roll avalikul sektoril, mis on küll positiivne suunanäitaja, kuid ettevõtjatel ei ole täna piisavalt kindlust avaliku sektori võimekuses suuri muutusi sellises mahus ja tempos ellu viia, eelkõige arvestades vajaminevate investeeringute mahtu.

«Praegusel kujul on seaduse seletuskirja näol eelkõige tegemist avaliku sektori visioonidokumendiga, kus süsinikuheite vähendamisega seotud meetmed ei ole analüüsitud ega õiguslikult reguleeritud, vaid on välja pakutud võimalike valideerimata lahendustena,» selgitas Aas Alenderile.

«Ettevõtjad nõustuvad mitmete seaduse üldiste põhimõtetega, sealhulgas toetame teaduspõhisust, energiatõhusust ja ressursside suuremat kohapealset väärindamist, mis annab majandusele suuremat lisandväärtust ja parandab konkurentsivõimet mitmel olulisel viisil,» kirjutas Aas. «Samas on siiski vastuolu, et seadus rõhutab kohalike ressursside väärindamise tähtsust, seades samal ajal nende kasutamisele mitmed piirangud. Tööandjad soovitavad sedalaadi meetmete puhul hinnata, kas nende rakendamine võib potentsiaalselt kaasa tuua Eesti majanduse lisandväärtuse vähenemise.»

Tööandjate keskliidu liikmete detailsemad murekohad ja ettepanekud puudutavad veel ka energia kättesaadavust ja hinda, halduskoormuse kasvu, tehnoloogiate kasutamist, õiglast üleminekut ning kulutõhususega arvestamist.