INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Pille. Üks ja ainus Miss Vaimukas

Ludmilla ja Pille. Kass ka. Foto: Vahur Laiapea

Pillel on olnud raskeid aegu. On vist praegugi. Noh, see on ju loomulik, et vahel on väga raske. Aga see loomulikkus lohutab vähe inimest, kellel parasjagu on väga raske. Depressioon, äng ja hingevalu. Ka hirm minu surma ees, arvab Pille ema Ludmilla. Pille seda otsesõnu ei kinnita ega kipu ka ümber lükkama. Võib-olla ka hirm enda surma ees, mis kunagi ju saabub?

See võiski olla 2007. aasta suvel, kui ma viimast korda Delfi haisva peldikuseina ees seisin. Pean silmas uudisteportaali anonüümset kommentaariumi. Kommentaarid olid portaali seinale määritud uudise alla, mis teatas, et Läänemaal Tuksi puhkekeskuses korraldab Vaimupuudega Inimeste Tugiliit vaimupuudega neiude missivalimised. Ja et režissöör Vahur Laiapea teeb selle sündmuse põhjal dokumentaalfilmi.

Ka kommentaator valenime Just! all oli just sellel päeval Delfi seinale oma fekaale määrinud: «Ja järgmiseks võiks korraldada Miss Dawni ehk kõige ilusama kretiini valimised. Ikka selle järgi, kellel on silmad kõige vähem kissis, keel kõige vähem suust välja ripnemas ja kes üldse kõige rohkem tervele sarnaneb. Aga huvitav, mis sellel Laiapeal küll viga on, et ainult soodad teda veel jutule võtavad?»

2008. aastal valminud film sai ilusa pealkirja: «Ilusad inimesed». Selle lähtekohaks oli missivõistlus Miss Vaimukad 2007. Vaimukad – sellise enesekohase eluterve huumoriga nimetavad vaimupuudega inimesed ennast vahel ise. Missivõistluseks valmistumine ja võistlus ise on filmi esimese poole sisuks. Ja teine pool, mida üsna iseseisva filmina võiks vaadelda, jälgib Miss Vaimukad 2007 võitja, Saaremaa neiu Pille Siplase teekonda oma esimese filmi loomisel.