/nginx/o/2024/09/06/16338356t1hd98c.jpg)
Punaarmee üldpealetungi ajal 1944. aasta suve lõpus saatis NSV Liidu ülemjuhatus lahingusse Eesti laskurkorpuse, kellel tuli sünnimaa pinnal ka rahvuskaaslaste vastu sõdida. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.
Teise löögiarmee jõudmisega Narva jõe kallastele kaasnesid ka muudatused 8. Eesti laskurkorpuse edaspidise kasutamise plaanides. 1. veebruaril 1944 saabus käsk korpuse suunamise kohta Velikije Luki piirkonnast Leningradi rindele. 2. veebruaril algas esimeste ešelonide laadimine… Sõjameeste rõõmul ei olnud piire. Kõik mõistsid, et peagi seisavad ees lahingud Nõukogude Eesti vabastamiseks. Veebruari keskpaigaks jõudsid eesti diviisid Leningradi rindele.
Sissejuhatav lõik pärineb koguteosest «Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945». Asja olemuse võtab kokku lause «Kõik mõistsid, et…». Tulevast lahingurõõmu arvatavasti ka korpusepoiste seas esines, kuid erilist põhjust selleks siiski polnud, lahingusse jõudis valdav enamik alles poole aasta pärast.
Senine Punaarmee eesti korpuse võitlustee polnud just kuigi muljetavaldav. Käsk eesti rahvusväeosad formeerida pärines 1941. aasta detsembrist, millele järgnes ligi aasta kestnud formeerimisperiood ja seejärel tuleristsed Velikije Luki lahingutes 1942. aasta lõpus ja 1943. aasta alguses. Lahingutes löödi korpus sama hästi kui puruks, lisaks jooksis arvukalt eesti päritolu Punaarmee võitlejaid esimesel võimalusel sakslaste poole üle.
/nginx/o/2024/09/06/16338359t1h8132.jpg)
Pärast ümberformeerimist ei saadetud korpust lahingusse ligi kaks aastat. See oli Punaarmee rahvusväeosade puhul üsna tavaline, segunesid usaldusväärsuse küsimus ja ideoloogilis-propagandistlikud kaalutlused.
Kuid eelkõige Punaarmee eesti, läti ja leedu rahvusväeosadele nähti ette ka oluline propagandistlik ja rahvusvahelise kaaluga roll «kodumaa vabastamisel». Nii hoitigi eesti korpuse laskurdiviise pikka aega Punaarmee reservis. Tõe huvides olgu öeldud, et lahingusse saadeti 1943. aasta lõpupoole Novosokolniki ja Neveli rindelõigus siiski korpuse suurtükivägi, kellel relvade iseärasuse tõttu polnud enamasti vaenlasega otsekontakti.
Niisiis, kohe Punaarmee jõudmisega Narva jõele 1944. aasta jaanuari lõpus kuulus sellesse rindelõiku saatmisele ka 8. Eesti laskurkorpus. Tegu oli poliitilise otsusega, mitte lihtsalt ühe väekoondise liigutamisega ühe rinde/armee alluvusest teise.
Arvatavasti plaaniti korpust rakendada teises ešelonis «Eesti NSV vabastamisel», kui Punaarmee oleks Narva rinde kaitsest 1944. aasta kevadtalvel läbi murdnud. Kuna seda ei sündinud, siis jätkus varasem praktika. 20. veebruaril peeti Leningradi rinde sõjanõukogu istung, kus otsustati, et eesti korpus jääb edaspidi reservi ning lahingus kasutatakse ainult suurtükiväge ja vajadusel üksikuid allüksuseid.
Olgu öeldud, et ka Eesti NSV ladvik esitas päevakohaseid palvekirju ja «ebapatriootlikult» polnud sugugi huvitatud sellest, et korpus lahingusse saadetaks. Näiteks EK(b)P Keskkomitee sekretär Nikolai Karotamm palus 6. juunil Leningradi rinde juhatajalt Leonid Govorovilt, et see ei kasutataks 8. Eesti laskurkorpust Narva jõe ega Peipsi järve forsseerimisel, viidates otsesõnu, et prognoositavalt suured kaotused raskendaks edaspidi Eesti NSV kaadri komplekteerimist.
Kas sellised palvekirjad otseselt midagi ka mõjutasid, pole teada, kuid üldjoontes nii ka läks, nagu sõjanõukogu veebruaris ette nägi: laskurväeosad sisustasid edaspidi pool aastat aega Leningradi rinde tagalas poliitõppe, majandus- ja kindlustustööde, demineerimise ja muu sellisega ning rindel rakendati ajuti suurtükiväe-, sapööri-, trahvi- jm üksuseid ning korpusele allutatud tankipolke.
1944. aasta augusti lõpuks olid Punaarmee 3. Balti rinde väed vallutanud Eesti kagunurga ja rinne stabiliseerus põgusalt Suurel ja Väikesel Emajõel. Eesti laskurkorpuse lahingusse saatmine otsustati Moskvas lõpuks 1944. aasta septembri alguses, kuid eelistati seda teha Lõuna-Eestis.
Kuna 3. Balti rinde põhijõud suunati Riia ja Kuramaa suunale, siis enne üldpealetungi tehti vangerdus ning Kesk- ja Põhja-Eesti vallutamine sai ülesandeks Leningradi rindele, mille laskurkorpused pidid tungima nii Narva rindelt kui ka Suurelt Emajõelt põhjaranniku poole, lõigates ühtlasi läbi Narva rindel asuvate Saksa vägede taganemistee.
Leningradi rinde 2. löögiarmee paigutati Narva alt ümber Kagu-Eestisse Suure Emajõe joonele, kust otsustati anda pealöök. 8. Eesti laskurkorpus allutati omakorda 2. löögiarmeele. Võib küll spekuleerida, et korpuse rakendamisel Suurel Emajõel oli kaalukeeleks eeldus, et Saksa vägede kaitse on seal nõrgem ja korpuse eeldatavad kaotused seetõttu väiksemad, kuid ilmselt polnud sel siiski tähtsust ja Punaarmee väejuhatuses oldi läbimurdes kindlad, mille käigus korpus saanuks ühtlasi täita oma propagandistliku ülesande.
/nginx/o/2024/09/06/16338360t1hdfec.jpg)
6.–13. septembrini liikus osa korpuse üksusi jalgsimarsil Oudovast Lämmijärve idakaldale. Mehikoorma juures ületati järv ja seejärel liiguti Võnnu piirkonda. Teine osa üksusi toimetati Tartu alla raudteed mööda Pihkva kaudu. Sel hetkel oli korpuses u 28 000 võitlejat, nendest 7. ja 249. laskurdiviisis u 18 000, ülejäänud korpuseväeosades ja korpusele juurde toodud tagavarapolgus. Ligi kolmveerand laskurdiviiside ja tagavarapolgu isikkoosseisust olid eestlased, korpuseväeosad (85. korpuse suurtükiväepolk, 45. ja 221. tankipolk, sapööripataljon, sidepataljon jm) koosnesid eranditult mitte-eestlastest.
Koondumiskohaks määrati eesti korpusele Mäksa piirkond ja ülesandeks forsseerida Emajõgi Kavastu–Luunja vahelisel lõigul ja koos 108. laskurkorpusega hõivata Amme jõe joon ning tungida Koosa–Vara–Pupastvere suunas. 17. septembril kell 7.30 alustas korpuse suurtükivägi ettevalmistustulega ning kell 8.20 alustasid jalaväeosad Emajõe forsseerimist.
Kuna 16. septembril oli Hitler andud korralduse alustada evakueerimisoperatsiooni Aster, siis Punaarmeel Eesti mandriosa hõivamisel suuremaid raskusi polnud ning see teostus kümmekonna päevaga.
Kas Punaarmeel täpseid luureandmeid oli, pole selge, kuid vastaspoolte mundris eesti meeste lahingkokkupõrge Emajõel oli ette selge. Näiteks 1. piirikaitse rügement, mis oli kaitses Emajõe suudmest Kavastuni, löödi puruks ning need, keda ei tapetud ega võetud vangi, hajusid laiali. Põgusamaid kokkupõrkeid oli rahvuskaaslastega ka 5. piirikaitserügemendi väeosadel ning 20. Eesti SS-diviisi võitlusgruppidel.
Mitmed kokkupõrked toimusid ka edasi tungivate korpuse eelüksuste ning Narva rindelt taanduvate eesti üksuste vahel, sh kaks lahingu mõõtu tulevahetust. 20. septembril murdis 8. Eesti laskurkorpuse eelüksus polkovnik Nikolai Trankmanni juhtimisel läbi Jõgeva ja Mustvee vahelt.
/nginx/o/2024/09/06/16338358t1h9cdf.jpg)
Avinurmest kirdesse jäänud 113. julgestusrügemendi ja eesti piirikaitserügementide taganemistee lõigati läbi. Korpuse eelüksuse lahingus Avinurme juures 113. julgestusrügemendi, 20. Eesti SS-diviisi ja 2. piirikaitserügemendi üksustega kaotas Saksa pool 27. laskurpolgu lahingupäeviku andmeil u 300 meest tapetutena ning u 200 langes vangi. Osa eestlastest ja sakslastest haavatuid, kes olid varjunud Avinurme kirikusse, tapeti käsigranaatidega.
21. septembril ristusid Porkuni piirkonnas eesti laskurkorpuse pealöögi suunal edasi liikuvate 925. ning 921. laskurpolgu teed Alutaguselt taanduva 20. SS-diviisi arjergardi ning 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügemendi üksustega. Suuresti rahvuskaaslaste omavahelises lahingus kaotasid Saksa poolel võidelnud eestlased 249. laskurdiviisi lahingupäeviku andmetel langenutena 560 ja vangidena 592 meest.
Nagu öeldud, oli korpusel täita ka propagandistlik roll. Üheks sümboliks pidi kujunema Eesti pealinna Tallinna vallutamine ning rituaalne lipu heiskamine Pika Hermanni torni. 21. septembril formeeriti selleks tarbeks 354. laskurpolgu osadest polkovnik Vassili Võrgu juhtimisel korpuse eelsalk, mida tugevdati kaheksa tanki ja 16 liikursuurtükiga, ning asuti teele. Tallinna lähedal ühineti 152. tankibrigaadi eelüksusega ning 22. septembril jõuti Tallinna.
Suur ideoloogiline tähtsus anti sellele, et eesti korpuse võitleja leitnant Johannes Lumiste heiskas Pika Hermanni torni punalipu. Samas omistasid esimesed reportaažid «vabastatud Tallinnast» selle au hoopis V. Vjurkovile ja N. Golovanile. Veel 1948. a avaldas ajaleht Sovetskaja Estonija TASSi foto, millel eelnimetatud isikud heiskavad punalippu Pika Hermanni torni. Asjasse sekkus lõpuks otsustavalt EK(b)P KK I sekretär Nikolai Karotamm isiklikult, kes teatas ajalehe toimetusele resoluutselt, et sõltumata sellest, kes on fotol, oli lipu heiskaja just leitnant Lumiste!
/nginx/o/2024/09/06/16338357t1h7a75.jpg)
Niisiis, sovetlik ajalookirjutus rõhutas eriliselt eesti laskurkorpuse rolli Tallinna «vabastamisel» 22. septembril 1944. Samas oli see roll Tallinna operatsioonis tühine. Alles Pirita jõe ületamisel Tallinna külje all Vaskjalas kohati esimest korda nõrka vastupanu linna kaitsta üritavate eestlaste-pitkapoiste grupi poolt.
Tallinna hõivamise peajõududeks olid hoopis Leningradi rinde 8. armee väeosad. Eesti laskurkorpus kuulus samal ajal 2. löögiarmee koosseisu ja pidi Tartu suunalt läbi Kesk-Eesti tungima Eesti läänerannikule.
Murdnud läbi sakslaste kaitse, koondusid korpuse põhijõud 24. septembril Kohila–Rapla joonele. 249. laskurdiviisi eelsalk hõivas seejärel Haapsalu ja Rohuküla sadama ning 7. laskurdiviis Virtsu. Korpuse staabi 27. septembri lahingukäsu kohaselt pidid korpuse üksused järgmise ülesandena forsseerima Suure väina, maabuma Muhu saarel ja järgnevalt vallutama Saaremaa.
/nginx/o/2022/12/09/15013206t1h2488.jpg)