Metsküla kooli esimesse klassi läks tänavu rohkem lapsi kui kunagi varem viimase saja aasta jooksul.
FOTOD ⟩ Metsküla geriljakool avas uksed suuremana kui kunagi varem (10)
Esimeses klassi õpib 12 last – kolm tüdrukut ja üheksa poissi. Metsküla kooli direktor Pille Kaisel ütles pühapäeval aktusel, et tõenäoliselt oli viimati nii suur esimene klass eelmise sajandi 20ndail aastail.
Kokku käib Metsküla koolis, mis sellest õppeaastast tegutseb kuueklassilise erakoolina, 34 last. Kaisel märkis, et pidi eelmisel nädala ühe kolmanda klassi lapse vanematele ära ütlema, sest majja rohkem ei mahu.
1912. aastal ehitatud koolimaja söögitoas hakkavad lapsed söömas käima nüüd kahes vahetuses, vahetunnid tulevad tavalisest pikemad, et kõik jõuaks riidesse panna ja õue. Majas pole ruumi, et 34 last korraga saaks end kahe õppetunni vahel korraks vabalt tunda.
Kui tavaliselt leiab 1. septembri aktuselt kõnet pidamas poliitikuid ja vallajuhte, siis Metskülas polnud ühte ega teist. Lääneranna vallajuhtide meelest pole kooli olemas. Lääneranna volikogu sulges kooli poolteist aastat tagasi ning terve eelmise õppeaasta tegutses kool geriljakoolina. Õpetajad õpetasid ning lapasevanemad tõid hoolimata vallavõimu ähvardustest ikkagi igal hommikul lapsed Metskülla, kus juriidiliselt enam kooli polnud.
«Kool ise on oluline, kui kooli ei oleks oluline, siis me ei oleks vastu pidanud. Kui kool ei oleks tähtis, siis ei oleks vanemaid lapsi toonud kooli, millel polnud ametlikku luba,» ütles Kaisel.
Püü Polma, kes saatis pühapäeval oma vanema lapse Metsküla kooli esimesse klassi, aga märkis, et terve eelmine õppeaasta oli lapsevanematele ja kooli ümber koondunud inimestele niivõrd raske ja närvesööv, et ta ei soovitaks sellist kogemust mitte kellelegi.
«Mul on raske mõtestada seda, mis on viimase aastaga toimunud, sest kooli sulgemist poleks tohtinud juhtuda. Üksinda ma poleks julgenud, aga kui leidub palju inimesi, kes samamoodi mõtlevad ja tunnevad, et on õige asja eest väljas, siis on see võimalik,» ütles Püü Polma.
«Ajakirjanikud armastavad emotsioone, aga kirjutama peaks ka sellest, et väikese maakooli pidamine on omavalitsusele väga kasulik,» märkis Polma.
Polma sõnul inimesed ärkasid ja võtlesid kooil püsima jäämise nimel. «Kui Metsküla kooli ei oleks, siis ei oleks ka mina pärast ülikooli siia elama tulnud,» lausus Püü Polma.
Polma on erialalt geoinformaatik, ta on Metsküla kooli pidamise kulud-tulud kokku arvanud. Rehnuti tulemusena on selgelt näha, et maakool pole omavalitsuse eelarvekulu, vaid hoopis tulu. Aga ometi Lääneranna vallajuhid eesotsas advokaat Armand Reinmaaga seda ei uskunud. Vallajuhtide meelest oli kooli pidamine liiga kulukas.
Polma ise läks Metsküla kooli viieaastaselt. Õieti ta hakkas käima neljaselt. Kui kool taasavati 35 aastat tagasi, 1989. aastal, siis kaks esimest õpetajat olid tema vanemad Ann ja Gunnar Polma. Püü Polma ütles, et toona ei olnud kombeks lapsi 20 kilomeetri kaugusele lasteaeda viia. Seepärast käis ta vanemate tööl kaasas. Vanem õde oli kooli esimeses klassis ja aasta hiljem hakkas ta ise juba ametlikult õppima.
Geriljakooli esimesse klassi läks mullu kolm last, tulevaks aastaks ennustab direktor 5-7 last. Kui juriidiliselt on kool jälle tegutsev, võib välja kirjutada tunnistusi ja anda välja õpilaspileteid, siis rahaliselt on seis endiselt habras.
Riiklikku pearaha, mis katab õpetajate palga ja kooliõpikute muretsemise kulu, saab kool 1. jaanuarist tuleval aastal. Seni tuleb ise vastu pidada. Selle aasta eelarvest on puudu praegu umbes poolteise kuu summa. Tuleval aastal läheb palkade maksmisel lahedamaks, aga majanduskulu on ikkagi lapsevanemate kanda. Praegu on kooli õppemaks 50 eurot kuus, aga see summa ei kata kõiki kulusid.
Peale selle nõuab Lääneranna vallavalitsus erakoolilt renti 500 eurot kuus. Esialgu oi rendisumma 1000 eurot kuus, aga seda olid vallavõim nõus poole võrra vähendama.
Aktus ise oli Metsküla koolis nagu kooli alguse aktused ikka. Lilled, astrid ja gladioolid, hümn ja teised laulud. Esimest korda kooli tulnud lapsed said kingituseks Tiiu Maasiku aabitsa ja kollas õpilaspileti.
Üks erinevus siiski oli tavalisest koolist. Kui täiskasvanud olid peokõned pidanud, krapsas püsti esimese klassi poiss Artur Kaasik ja küsis: «Kas lapsed võivad ka kõnet pidada?»
Ikka võivad.
Kõne polnud pikk, aga enda välja mõeldud ja polnud varem õpetajaga kokku lepitud.
Metsküla kooliõpetaja Maris Altmann ütles, et tunne on ikka samasugune kui tavaliselt 1. septembril. «Ainuke asi on see, et maja võiks meie oma olla ja majal võiks olla juurdeehitis,» lausus Altmann.
Lapsevanemate hulgas torkas silma, et väga populaarne oli pusa kirjaga «Metsküla». See oli kui protestiavaldus ja iseteadvuse märk, et oma kool on olemas ja tähtis. Lääneranna vallas ongi alles kaks kooli, Metsküla erakool ja Lihula gümnaasium, mille külge on loodetud olemasolevad väikekooli Koongas, Varblas, Virtsus ja Kõmsil.
Aktuse esimese asjana pühkis koolijuht Pille Kaisel saali raudahju seinale kirjutatud lause «Metsküla kool peab jääma!». Kaisel kirjutas protestiloosungi asemele «Metsküla kool oli, on ja jääb!».