ARVUSTUS ⟩ Kättemaks kaitsepolitseile

«Sündikaadi» autori kätest on läbi käinud palju Eesti ajaloos olulisi julgeolekuasju. Raamatus ta neist ei kirjuta, vaid õiendab isiklikke arveid. Foto: Andres Putting / Delfi Meedia / Scanpix

Roland Tamme debüütromaan «Sündikaat» on selle suve kõige kuumem lugemismaterjal vähemalt ühes kohas – kaitsepolitsei kontoris Toompuiesteel. Muu hulgas uuritakse, ega raamatus ole mõnda paljastust, mis nõuaks ametlikku sekkumist.

Roland Tamm on muidugi pseudonüüm. Päris elus on tegu kaitsepolitsei endise kõrge ametniku P. O.-ga. Või kellegagi, kes teeskleb väga osavalt, et on P. O. Tegu ei olnud reatöötajaga, vaid olulisi ametkohti pidanud mehega. 15 aastat tagasi tegi tollane siseminister Jüri Pihl (raamatus Jaan Pohl) P. O.-le ettepaneku asuda keskkriminaalpolitsei juhiks, aga P. O. loobus. Mina olen P. O.-d

intervjueerinud. President Ilves andis talle ordeni pärast Liibanonis röövitud Eesti ratturite koju toomist. Presidendi kantselei painas toona kapot, et nad natukenegi räägiksid Liibanoni operatsioonist (kapo eelistanuks vaikida) ja seetõttu see intervjuu P. O.-ga sündis.

Ühesõnaga, «Sündikaadi» autor ei ole suvaline sulesepp, vaid endine tipptegija. Seda plahvatuslikum on raamatu sisu: autor sisuliselt süüdistab, et Eesti kõrgete politseinike ja ametnike seas eksisteeris grupp omavahel seotud inimesi ehk sündikaat, kes tegi koostööd nii kuritegeliku maailmaga kui ka Vene julgeolekuteenistusega FSB. Eesti sündikaadil oli kaks põhilist ärisuunda: teha katust Venemaalt pärit raha pesemisele ja kaasa aidata Vene fentanüüliäri laienemisele Eestisse.