Üks Eesti haridussüsteemi kõige märgilisemaid kujusid Lauri Leesi leiab, et head haridust on võimalik anda «iga režiimi» ajal. Kõik algab õpetajatest.

Lauri Leesi ei taha, et teda pildistatakse. «Piltnikud ajavad mind närviliseks,» tähendab ta.

Siiski on ta oma leplikul moel lõpuks paari uue foto tegemisega nõus. Eeloleval kevadel saab Eesti küllap tuntuim pedagoog ja frankofiil 80.

Räägime kooli alguse puhul Postimehe toimetuses Eesti haridusest, haridusministritest ja laiemalt elust. Küsimusi on prantsuse lütseumi endine direktor küsinud näha ette ja kirjutanud mõtted siis punaste kaantega mappi koondatud paberlehtedele, mis hoolikalt välja prinditud ja siis käsitsi redigeerides veel üle käidud.

Ka pliiats on mapis kaasas – kaugele näha, et äsja vahedaks tehtud, väga terav.

Olete ühes aastatetaguses intervjuus Priit Pulleritsule öelnud, et teile ei meeldi elukestev õpe. Miks?

Mulle ei meeldi stahhaanovlus kui selline. Ma pean muidugi uuele põlvkonnale meelde tuletama, mis see stahhaanovlus on. 1935. aastal oli Donbassis, kus praegu sõda käib, selline kaevur nagu Aleksei Stahhanov, kes tööpäeva jooksul kaevandas seitsme tonni asemel 102 tonni kivisütt ja täitis nii 14-kordselt päevanormi. Muidugi ta kutsuti Moskvasse ja temast sai kangelane ning sealt tulid ka sellised mõisted nagu «stahhaanovlased» ja «stahhaanovlik töö». Isegi prantsuse keelde tuli selline mõiste nagu le travail de choc, meil «lööktöö».

Ja kui midagi võetakse ette sellise väga suure õhinaga, siis minu jaoks see ongi stahhaanovlus. Mulle ei meeldi, kui võetakse ette mingi igivana asi, mida tunti juba Mesopotaamias – isegi vana testamendi Koguja raamatus oli sellest juttu –, ja siis hakatakse seda tohutu hooga rakendama.

Kommentaarid (21)
Copy