Ernits: kui hakata mõtlema, mis lastele meeldib, ei jõua kuhugi

Heiki Ernits Foto: Joosep Martinson / Õhtuleht

Kellelegi meeldimine tuleb pliiatsit kätte võttes ära unustada, ütleb täna järjekorras neljanda pronks-Nukitsaga pärjatud kunstnik ja filmimees Heiki Ernits.

Ernits seisab laupäeva pärastlõunal Eesti Lastekirjanduse Keskuse saalis, silitab enda joonistatud «Nõianeiu Nöbinina» kaant, ja kahetseb kibedalt. Oleks võinud lendava luua suuremalt joonistada.

«Kõige valem on see, kui hakkad otsima, mis lastele võiks meeldida. Mulle meeldib teha nii, nagu ma ise tahaks, et see oleks, ja nii hästi kui ma oskan teha. Tahaks veel paremini, aga ma tunnen, et käsi lihtsalt ei jõua järgi,» kirjeldab Ernits.

Põhimõte on lihtne – ennast tuleb usaldada.

Kui käsikiri Ernitsa postkasti laekub, prindib ta selle esmalt välja. Esimesed spontaansed illustratsioonid sünnivad teksti kõrvale ja sisse kohe lugemise käigus. «Sodin neid ideid teksti peale. Võtan peatükk haaval, mitte kunagi tervet raamatut korraga – lihtsalt selleks, et endal oleks pidevalt huvitav.» Mõte hakkab kaanepildi leidmiseks tööle peaaegu esimesest minutist, ent realiseerub alati kõige viimasena.

Piltide kontuurid sünnivad käsijoonistusena paberile, ent kogu värvimine ja viimistlemine sünnib arvutis. Ühe täiselehelise illustratsiooni valmimiseks kulub kaks päeva.

«See raamat on valdavalt tehtud enne tööpäeva, kella kaheksast kümneni hommikuti. Just see arvutis värvimine ja viimistlemine võtab palju aega. Mulle meeldib tekitada emotsioon ja mulje,» ütleb Ernits ja nendib, et selleks tuleb tihti detailidele kaskenduda.

Aines piltideks tuleb otse elust. «See on minu kamin maal,» ütleb kunstnik ja paneb pildile sõrme peale sellise moega, nagu teeks tuttavale oma kodus ekskursiooni. «Minu jaoks on allikmaterjal kõik. Ma ikka üritan nii jälgida, et kui on kirjas, et jahimehel on eriline pintsak, siis ma ikka joonistangi sellise pintsaku.»

Selles mõttes ETV-s jooksev «Nõianeiu Nöbinina» telelavastus Ernitsa nägemusele ei vasta. «Mina tegin nõianeiu nagu teismoodi, tegin ta rahvuslikus stiilis. Mulle meeldib rahvavöö ja rahvariie, ja ma vaatasin, et ETV-s ei ole nad seda üldse kasutanud.» Samas on ta õnnelik, et lasteraamat on üle pika aja taas ka lavastuseks saanud.

Kunstniku sõnul ei võta ta vastu ühtki tööd, mis teda ei kõneta. Seda, kuidas lapsed illustratsioonid või filmid vastu võtavad, kuuleb ta enamasti vanematelt. Olulisim indikaator on ikkagi see, kui õhinaga laps raamatut lehitseb või filmi vaatab.

Järgmisest Kristiina Kassi kirjutatud raamatust on Ernitsal juba kümme pilti valmis. «Mul on see halb viga, et kipun tahtma teha üle lehe pilte. Tegelikult võiks täitsa vähemaga piirduda, aga tahan edasi anda kõike seda, mis siin toimub,» ütleb Ernits.

Aega selleks õnneks veel jagub, sest raamat näeb ilmavalgust suvel.