:format(webp)/nginx/o/2024/08/23/16309120t1h7969.jpg)
Sajanditaguses Eestis elanud rootslase Carl Mothanderi värvikas mälestuseraamatus «Parunid, eestlased ja enamlased» sisaldub stseen, milles Toompea nõlvadel elanud aadlikodu vanaldane teenijanna proua Koka ühel päeval hirmunult oma pererahva juurde tõttab ning kõiki juurviljakeldri juurest maa alla viinud põrandaluugi juurde kutsub.
«Härrased, härrased, maa alt kostab nii imelikku kobinat,» nii seletab ta. «Sahvri all käib muudkui põnts-põnts. Ja on kuulda summutatud hüüdeid. Äkki on vanakurat ise minu vaese hinge järel väljas?»
Kui põrandaluugi alt alanud trepi lõpus olnud rauduks sõrgkangiga lahti murtakse, ilmuvad sealt välja kaks «hirmsasti määrdunud ja võimatult lehkavat» poisikest, kes hüüavad: «Jumal tänatud, oleme pääsenud!»
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)