SAATUSEAASTA 1944 ⟩ «Pitkapoistest» ei kujunenud vaatamata nende vaprusele tulevase vastupanu tuumikut

Admiral Johan Pitka 1940. aastal oma maakodus Virumaal Ebavere mäe jalamil. Foto: repro/Filmiarhiiv

Juba seoses aruteluga võimaliku üldmobilisatsiooni asjus koostati Eesti Omakaitse juhtkonnas 1943. aasta lõpus mitmeid plaane formeerimaks Eesti «oma» relvajõud Wehrmachti ülemjuhatuse all, kuid seekord juba teatud liitlassuhetes.

Selle üheks eeltingimuseks oli Eestile ka poliitilise autonoomia andmine. Kuna eelkõige just see ei mahtunud Adolf Hitleri plaanidesse, siis plaanideks kõik ka jäi.

1944. aasta teisel poolel, kui lahingud olid jõudnud Lõuna-Eestisse, tehti veel teinegi katse. Sedakorda «mitteametlik» ning juba eeldusel, et Saksa väed varem või hiljem Eesti maha jätavad. Võtmeisikuks selles aktsioonis oli 1940. aastal Soome põgenenud eruadmiral Johan Pitka, kes 1944. aasta aprillis Eestisse tagasi pöördus. Eesti rahvuslikes ringkondades ja välisesinduses valitses Pitka tegevuse suhtes umbusk ning kahtlustati, et teda kannustab eelkõige auahnus või seniilsus.

Huvitaval kombel langes Pitka Eestisse saabumine 1944. aasta aprillis ajaliselt kokku mõnede Eesti Vabariigi taastamise sümboolsete õigusaktidega. Teiselt poolt langes tema naasmine kokku ka rahvuslaste arreteerimisega. Kuulujuttude tasemel pandi need kaks sündmust kohe ka kokku. Rahvuslikes ringkondades tekkis kahtlus, et Pitka tulek kodumaale on sakslaste korraldatud, et selle uudisega varjutada arreteerimistega tekkivaid Saksa-vastaseid meeleolusid.