ALEKSANDER KOPPEL ⟩ Kunst ja narratiivid rahvusvahelises poliitikas – satanism olümpial ja Eesti natsimonumendid

Pariisi olümpiamängude lõputseremoonia etteaste 11. augustil 2024. aastal, mida Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova pidas ilmselgeks satanismiks. Foto: Franck Fife / AFP / Scanpix

Pole olemas kunstiteost, millesse ei ole kätketud poliitilist, filosoofilist või religioosset sõnumit. Võttes arvesse, et kunstiteose hindamine algab tõlgendamisest, tekib oht, et sõnumit mõistetakse vääriti, seda kas üle- või alatõlgendamise tõttu, kirjutab esimese kursuse filosoofiatudeng Aleksander Koppel.

Alatõlgendamise suurim probleem seisneb kunstniku missiooni läbikukkumises ehk võimetuses oma sõnumit edastada. Ületõlgendamisel on aga laiemad tagajärjed, mis puudutavad kultuuri, mille kontekstis teos esitati, väärtusi. Seega mõjutab tõlgendamine kultuurist väljajoonistuvat pilti laiemas publikkonnas.

Mis oleks aga parem näide laiemat üldsust, siinkohal rahvusvahelist poliitikat, mõjutavast teosest, kui seda oli Pariisi olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia. Mõlemad said süüdistuste osaliseks, nagu kujutatud spektaakel oleks tegelikult satanistliku sisuga. Süüdistused ei ole kuigi veenvad, sest korraldajad on selgitanud lahti selle sündmustiku viisil, milles ei avaldu mitte mingisugust satanismi, vaid sellega tähistatakse olümpiamängude rahvaid kokku toovat olemust.