/nginx/o/2024/08/12/16286792t1head4.jpg)
Nõukogude Informatsioonibüroo andis 1944. aasta 13. augusti õhtuses informatsioonis teada järgmist: «13. augustil jätkasid meie väed pealetungi lääne pool Pihkvat ja hõivasid tormijooksuga Eesti NSV maakonnalinna Võru ning vabastasid üle 60 asustatud punkti…» Sari ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.
Iseenesest polnud selles põgusas teadaandes midagi erilist. Rinde ulatuses vabastati/vallutati neil päevil tuhandeid asustatud punkte, millest Infobüroo jooksvalt teada andis. Küll võib Võru vallutamist pidada Eesti ajaloos omamoodi oluliseks sündmuseks.
Asja olemuse võttis 1969. aastal ajakirjanik Heini Kasesalu ühes juubelihõngulises ajaleheloos pealkirja «25 aastat Võru linna ja rajooni vabastamisest» all kokku järgnevalt:
«14. augustil hakkasid ajutiselt linnast lahkunud võrulased linna tagasi tulema. Siia saabus ka NSV Liidu tagalas partei- ja nõukogude aktiivi hulgast moodustatud operatiivgrupp eesotsas sm. Hugo Tammega, kellest sai EKP Võrumaa Komitee esimene sekretär. Hiljem jõudsid Võrru ka EKP Keskkomitee ja valitsusasutused. Võrust sai ajutiselt, kuni Tallinna vabastamiseni, Nõukogude Eesti pealinn. […] Siin jätkus ka kaadri komplekteerimine uute vabastatud maakondade ja linnade jaoks, kaasa arvatud riigi pealinn Tallinn, mis vabastati 22. septembril. […] Võru lähedal töötas Eesti NSV raadiosaatja, «Tähe» trükikojas trükiti «Rahva Häält».»
/nginx/o/2024/08/12/16286794t1h482f.jpg)
/nginx/o/2024/08/12/16286793t1hce18.jpg)
Niisiis alustasid Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EKP KK), ENSV Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) ja ENSV Ülemnõukogu Presiidium oma sõjajärgset tegevust Eestis esmalt Võrus: esimene EKP KK büroo istung toimus seal 7. septembril; 10.–13. septembrini peeti sealsamas EKP KK III pleenum (eelmine pleenum oli peetud 1941. aasta veebruaris); 16. septembril kogunes üle kolme aasta taas kord (III) istungjärguks Eesti NSV Ülemnõukogu koosseis.
Iseenesest oleksid eelnimetatud koosistumised võinud toimuda ka kaugemal Nõukogude tagalas, kuid sümboolselt ja propagandistlikult oli oluline, et sovetlikud institutsioonid seaks end viivitamatult sisse «vabastatud» territooriumil. Narva oli küll vallutatud juba 26. juulil, kuid linn oli täielikult rusudes ning lisaks rinde vahetus läheduses. Kui paar päeva varem vallutatud Petseri välja jätta (mille minek loodava Pihkva oblasti koosseisu oli sisuliselt juba otsustatud), siis suurematest asustatud punktidest oli Võru «Eesti NSV ajutise pealinnana» sisuliselt ainukene valik ning täitis seda rolli umbes kuu aega, seniks kuniks Tallinn oli veel sakslaste võimu all.
Sümboolselt ja propagandistlikult oli oluline, et sovetlikud institutsioonid seaks end viivitamatult sisse «vabastatud» territooriumil.
Olulisemana viitab eelnev, et eelnimetatud institutsioonid juba tegutsesid, otsused olid varem ette valmistatud ning Moskvas kooskõlastatud. Samuti olid aegsasti kokku kogutud üle terve NSV Liidu tagala laiali olevad keskkomitee ja ülemnõukogu liikmed/saadikud, see tähendab need, kes olid ellu jäänud. Kas ka kvoorum otsuste langetamiseks koos oli, polnud oluline.
Juba 1942. aastal alustati NSV Liidu tagalas konkreetseid ettevalmistusi tsiviilvõimu tulevaseks ülevõtmiseks Eesti NSVs, kui EKP KK ja Eesti NSV RKN hakkasid «kaadreid arvele võtma». Kokku koguti ja/või valmistati mingil kujul ette mitu tuhat tulevast Eesti NSV juhtivtöötajat. Taasokupeerimine ja võimuasutuste komplekteerimine oli niisiis varakult ette valmistatud. Seda pidid tegema Punaarmee järel liikuvad spetsiaalsed operatiivgrupid. Gruppidesse kuulusid kas ühe ametkonna või kohaliku võimuorgani asutuse töötajad, kes olid NSV Liidu tagalas kinnitatud oma ametikohta taastama. Kokku moodustati nii Eesti NSV keskasutuste kui maakondade-linnade tarbeks mitukümmend operatiivgruppi, mis jooksvalt koostöös Punaarmee poliitaparaadi ja julgeolekuorganitega võimu üle võtsid ning sovetiseerimisprotsessiga algust tegid.
Kuigi sovetiseerimist nii-öelda idabloki maades ning vahetult okupeeritud ja annekteeritud aladel ei saa vaadelda ühtse protsessina, siis teatud universaalsed elemendid kordusid eri variatsioonides kõikjal:
Kõiki neid muutusi ei saanud rakendada päevapealt, vaid järk-järgult ja kohati aastaid kestva protsessina. Alustuseks tuli kindlustada poliitiline võim. Eelnevast riigiaparaadist võis (ajutiselt) üht-teist üle võtta ja vähemtähtsates valdkondades kasutada esialgu ka «endiseid inimesi». Päevapealt polnud võimalik ümber korraldada ka majanduselu. Esialgu piirduti tööstusettevõtete natsionaliseerimisega ja maareformi käivitamisega. Põllumajanduse kollektiviseerimine oli plaanis pikemas perspektiivis ning varasematele kogemustele tuginedes nähti ette, et see saab toimuda vaid sunniviisiliselt koos massideporteerimistega ja lõpuks vajadusel kuni kunstliku näljahäda tekitamiseni.
Kõige sellega tegid 1944. aasta augustis ja septembris Võrru kogunenud sovetlikud institutsioonid ning rinde järel edasi liikunud operatiivgrupid jooksvalt algust.
Esimeses järjekorras tuli läbi viia varade arvele võtmine ja elanikkonna registreerimine.
Esimeses järjekorras tuli läbi viia varade arvele võtmine ja elanikkonna registreerimine. Viimane aktsioon oli omakorda tihedalt seotud sõjaväekohuslaste arvele võtmisega, täpsemalt kuulusid arvele võtmisele aastakäigud 1896–1905, sõjaväeteenistusse võtmisele aastakäigud 1905–1926 ning kutsealusteks arvati aastakäik 1927. See omakorda tõi kaasa tuhandete meeste varjumise.
Ühtlasi lasus sovetlikel võimuesindajatel kohustus välja selgitada elanikkonna meelsus ning ette kanda sellest, mida inimesed räägivad, küsivad ja millised kuuldused levivad. Kiiresti oli vaja saada ülevaade kasutatavast tööjõust. Et võimu ülevõtmine langes sügiseste põllutööde aega, oli vaja kiiresti korraldada viljakoristus ning käivitada põllusaaduste normikohustuste kogumine taludelt.
Näitlikustamiseks paar «Võru perioodist» pärinevat Eesti NSV võimuorganite otsust.
Viimaseid aktsioone võiks pidada juba kaudselt eeltööks tulevase kollektiviseerimise tarbeks, mille üheks eesmärgiks oli elujõuliste majapidamiste väljasuretamine.
7. septembril antud ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV RKN ja EKP KK ühismäärustega tühistati kõik Saksa okupatsiooni ajal antud seadused, määrused, korraldused ning kehtestati sovetlikud analoogid. 17. septembril võttis Eesti NSV ülemnõukogu vastu seaduse «Saksa okupantide poolt aravõetud maa tagasiandmise kohta Eesti NSV talupoegadele», millega pöörduti tagasi 1940. aasta maareformi jätkamise juurde, ning määras ühtlasi «Saksa okupantide käsilastelt» maa konfiskeerimise võimalused, mida täpsustasid ja täiendasid mitmed hilisemad korraldused. Sellele lisandusid juba 1. septembril antud mitmed ENSV RKN määrused «suurmaaomanike» ja «võõrast tööjõudu ekspluateerinud» majapidamiste kõrgemaks maksustamiseks. 15. septembril kehtestati ühtlasi kohustuslikud põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad. Viimaseid aktsioone võiks pidada juba kaudselt eeltööks tulevase kollektiviseerimise tarbeks, mille üheks eesmärgiks oli elujõuliste majapidamiste väljasuretamine.
Nagu näha, ei ole eelnevalt olnud sõnagi juttu sovetiseerimisprotsessi lahutamatust koostisosast – terrorist. See temaatika vajaks eraldi käsitlust. Sovetiseerimine oli nõukoguliku ideoloogiat silmas pidades klassivõitluse lahutamatu koostisosana «loomulik protsess» ja sellesse juba «sisse kirjutatud» ning vastupanu mahasurumiseks kõlbasid mistahes vahendid. Kuid vaenlased polnud määratud mitte isikupõhiselt, vaid kategooriatena, täpsemalt oli nende seas ka kategooriaid, millel polnud konkreetsel ajahetkel toimuva aktiivse (tinglikumalt ka passiivse) vastupanuga midagi pistmist. Pigem oli tegemist nii preventiivse tegevusega kui ka kättemaksuga «klassivaenlaste» suhtes minevikus toimunu eest.
Meenutame Nõukogude Liidu Eestile tekitatud kannatusi ja kahju. 80 aastat tagasi Eestis toimunu ja praegu Ukrainas toimuv võib meid taas ohustada, kui me ei mäleta oma minevikku.
/nginx/o/2024/02/01/15863317t1h5d0d.jpg)