Kihelkondade märgistamine jäi rahapuudusel lõpetamata

Teedele paigaldatud kihelkonnamärkidel peale ajaloolise mälestuse muud tähtsust pole. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Maanteedele eestiaegsete kihelkondade piiride tähistamiseks märkide paigaldamine on tänaseks sisuliselt lõppenud, viimastele Lõuna-Eesti kruusateedele ajalooliste märkide panemiseks ei ole maanteeametil enam raha.

Kihelkonnamärke paigaldati üle Eesti teedele 2009. ja 2010. aastal, mil üles pandi kokku 955 tahvlit. Selleks kulutati 157 367 eurot.

Praeguseks on tahvlite paigaldamine jäänud lõpule viimata vaid lõuna regioonis. «Paigaldamata on need jäänud madala liiklussagedusega kruusakattega kõrvalmaanteede äärde,» selgitas maanteeameti pressiesindaja Allan Kasesalu. Töö poolelijäämise põhjus on proosaline – raha selleks rohkem pole.

Et kõik kavandatud märgid ära panna, kuluks veel umbes 41 000 eurot. «Need on üliväikese liiklussagedusega kruusakattega kõrvalmaanteed, kuhu selliste märkide paigaldamine toimuks sisuliselt nende samade teede kordategemise arvelt,» selgitas Kasesalu.

Kunagise president Lennart Meri ideega tuli 2008. aasta lõpus uuesti avalikkuse ette Eesti Rahva Muuseum, mis valmistus tähistama oma 100. sünnipäeva. Masuajast hoolimata toetas mõtet ka majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi ning projekt saigi 2009. aastal alguse. Sellele sekundeeris Tallinn, kes paigaldas linnaosadesse ajaloolised asumitähised.

Kihelkondi oli Eestis enne okupatsiooni 115, mida on poole vähem kui praegu omavalitsusi. Nagu tulemusest näha, on maanteedele iga kihelkonna märgistamiseks pandud püsti keskmiselt 9 märki.

Iseküsimus on, kuidas on Eesti ajaloolisi piire tähistavate märkide mõte on ellu rakendunud ehk mil määral teedel sõitjad neid tähele panevad ja teadvustavad.

«Kihelkondade piire on aastasadade jooksul korduvalt muudetud ning see info pole liiklejatele absoluutselt vajalik, pigem on tegemist infomüraga,» leidis üks Postimehe lugeja. Selle näiteks tõi ta Tallinna-Narva maanteelt Kiiu ja Tallinna vahelise lõigu, kus iga natukese aja tagant neid silte näha. «Umbes 3 kilomeetrit peale Kiiu kõrtsi on silt Jõelähtme kihelkond. Siis paari kilomeetri pärast on silt Kuusalu kihelkond (kusjuures Kuusalu jääb sõitjale umbes 7 km selja taha) ja siis jälle paari kilomeetri pärast Jõelähtme kihelkond,» imestas ta.

Maanteeameti hinnangul kihelkonnamärgid teiste liiklusmärkide jälgimist üldjuhul ei sega. «Paigaldamiskohtade valikul sai sellega ka arvestatud, et ei hakkaks olemasolevat liikluskorraldust segama,» lausus pressiesindaja.

Välisturistidele pigem eksitavad

EAS Turismiarenduskeskuse direktor Tarmo Mutso leidis, et on oluline tunda oma ajalugu ja anda see teadmine edasi ka järgmistele põlvedele. «Eeldan, et just sedalaadi põhjendusega need märgised toona ka Eesti teedele üles pandi.»

Märgiste tähtsust turistidele tuleb tema hinnangul vaadelda eraldi siseturisti ja välisturisti arvestades.

Siseturismil on Mutso sõnul lisaks otsesele majanduslikule mõjule oluline ka hariduslik eesmärk. «Andes näiteks lapsevanematele võimaluse tutvustada lastele Eesti jaoks huvitavaid ajaloolisi kohti, selgitada nende tausta ja rääkida selle kõige kohta oma lugu jne,» tõi ta näite.

«Selles vaates on nendel märkidel kindlasti oma toetav roll. Iseasi, kas ka täiskasvanutel jagub selles vallas piisavalt teadmisi. Loodetavasti need märgised siis inspireerivad aga neid teadmisi hankima,» lootis Mutso.

Välisturistidele tema sõnul seda mõju aga enam ei ole. «Keskmine Eestit külastav turist ei ole meie ajalooliste jaotustega sedavõrd kursis, et oskaks sellest midagi järeldada või selle järgi miskit täiendavat emotsiooni otsida,» tõdes ta.

«Selleks ei ole ka põhjust ega võimalust, kuna Eesti maapiirkonnad ei jagune oma atraktiivsuse osas ühegi administratiivse jaotuse järgi. Meil ei ole selgete administratiivsete piiride järgi nt veini, toidu, spaa või mis tahes muud piirkonda. Ei ole jaotust, mille järgi võiks meie külaline tunnetada, et just selles piirkonnas saab ta konkreetse teenuse osas erilise elamuse või kvaliteedi. Kui külaline otsib näiteks kena supluskohta Saadjärve ääres, siis ei ole tema jaoks oluline, millises maakonnas, kihelkonnas või vallas see asub. Oluline on pigem märgistus, mis aitaks selle kena supluskoha järve ääres üles leida,» oli ta pragmaatiline.

«Täna tuleb tunnistada, et sedalaadi eestikeelsed kihelkondade märgised on välisturistile pigem isegi eksitavad. Tekitab justki lootuse, et siin peaks miskit algama. Seda miskit ju aga tegelikult tema jaoks ei alga,» nentis Mutso.