KESKPÄEVATUND ⟩ Marek Strandberg valitsuse esimestest nädalatest: meid ootab jälle ees üks nägeluste aasta

Marek Strandberg Foto: Mihkel Maripuu

Kuku raadio saates «Keskpäevatund» arutasid Marek Strandberg, Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Ainar Ruussaar teiste teemade seas vastse justiitsministri üllatavat kirja rahandusministrile. 

«Kõik kärbivad, aga keegi ei ole veel kärpima hakanud. Riigieelarvet hakkab valitsus paika panema paari nädala pärast. Eesti 200 juht Margus Tsahkna oli üks esimesi, kes rääkis kokkuhoiust igalt poolt,» sõnas Ainar Ruussaar.

Nüüd aga saatis vastne justiits- ja digiminister Liisa Pakosta samast parteist rahandusminister Jürgen Ligile (RE) kirja, milles juhib tähelepanu, et riigi julgeoleku tagamise huvides tuleks teha justiits- ja digiministeeriumile 154 miljoni euro suurune kärpeerand.

«Jälle see sõna «riigi siseturvalisuse tagamine». Kuulge, kolleegid – mis poliitiline trikk see oli? Pakosta teab ju isegi, et 99,9-protsendilise tõenäosusega seda ta ei saavuta. Ma olen keeletu selles osas,» ütles Marek Strandberg. Ta nentis, et kõik liikus kiiremini kui mõtted ning tundus, et Pakosta neid oma parteiga eelnevalt kooskõlastanud ei olnud. 

Strandberg pakkus, et küllap hakkamegi samalaadset naljamängu nägema, sest et valitsus ei ole veel päriselt teguski olnud, kui juba on mitu tüli. «Võib ju öelda, et: ah, see ei ole ju mingi tüli, niisama nögime üksteise kallal,» ütles ta ja tõi välja, et esimene n-ö pauk oli see, et sotsid tekitasid ühe ministrikoha juurde, mis kulude mõttes on veel välja arvutamata. Seejärel teatas Pakosta, et kokkuhoidu tuleb vähendada. 

«Ehk et tüli on käigus juba esimesest päevast või esimesestest nädalatest alates – süüdistatakse üksteist. Ütleme ausalt – ega see algus... Üle kivide ja kändude läheb, mingit kooskõla seal ei ole. Meid ootab jälle ees üks nägeluste aasta. Midagi head sellest ei tule,» rääkis Strandberg. 

«Nii palju, kui mina saan olukorrast aru, siis võib-olla oligi tõepoolest kiirustatud kommunikatsioon, et ta proovis kohe ministrina kaitsta oma maja, oma maja inimesi ja tulla välja selge sõnumiga, et tema valdkond on kaitse all. Tegelikult see ei näe ilus välja,» möönis Viktoria Ladõnskaja-Kubits. 

«Miks see ei näe ka loogiline välja – tõepoolest alles esimene nädal ja esimese sõnumina oleks loogiline, kui valitsus ütlebki välja, et me mitte ainult ei tõsta makse, vaid ka hakkame päriselt kärpima. Näidatakse mingit eeskuju selles valdkonnas.»

Ka Ladõnskaja-Kubits tuletas meelde, et Pakosta enda erakonna esimees on inimene, kes on enim kärbetest rääkinud ja samas rõhutanud, et ta on üks neist «krokodillidest», kes on eelmise kriisi ajal kokkuhoiukohti leida aidanud. «Ja nüüd tema minister tuleb välja sellega, et palub, et just tema valdkond oleks sellest asjast prii.»

Ladõnskaja-Kubits ütles, et ajal, mil kõik ministrid saavad suurepäraselt aru, et on midagi vaja kärpida ja igaühe jaoks on see valus teema, siis üks neist on teinud juba stardi. «Ju siis poliitiliselt ülejäänud seltskond kohe hakkab kritiseerima. Seda rahandusminister kohe näitas, et mingisuguseid erandeid me ei hakka tegema.»

«Kuni selle hetkeni, kui saadakse aru, et ollakse ummikseisus ja siis me hakkame neid nägema,» ütles Strandberg mõtte lõpetuseks. «Ega ju rahandusminister Jürgen Ligi, kes nooruses rääkis ühte selget juttu, et majandus kasvab, kui maksud on madalad jne, on nüüd ühtäkki olukorras, kus ta peab jõuliselt makse tõstma. Ma ei tea, mis lootuses ta seda teeb – eks ta endale mingid motiivid leiab, kuidas seda põhjendada.»

«Kärpimise mõttes, jah, eks välja võibki ju Tsahkna näha nagu krokodill, aga kui ta suu lahti teeb, on seal hammaste asemel tühjad igemed, sest mingit kärpimist ju välja ei tulnud,» torkas Strandberg.

«Ma tahangi öelda, et baastõed on majanduses ikka samaks jäänud. Me kõik saame aru, et majandus on elusorganism ja seda pidurdada pole mõtet ja algus on ju samasugune – vahet ei ole, kas seal istus majandusministrina Tiit Riisalo, kes alustas ka jõuliselt oma positsioonis lobitööd Bolti ja kelle iganes kasuks või siis nüüd Pakosta, kes samamoodi alustas lobitööd – küll mitte ettevõtete kasuks, vaid omaenda hädaldavate ametnike poolt kirjeldatud probleemide kaitsmiseks.»

«Eks nad kõik võetakse väga ruttu üle ja see on nagu Eesti 200, selline lihtne tunnus,» sõnas Strandberg.

Ruussaar mainis veel, et teda teeb ikkagi murelikuks, et sõna «julgeolek» kasutatakse lubamatult laialt. «Selle alla käib juba absoluutselt kõik. Mida rohkem kasutatakse seda, et «seda on vaja, sest see tagab meile julgeoleku», seda segasemaks muutub tegelikult meie arusaam, mis asi on julgeolek.»

Strandberg lisas, et seda sama trikki on tehtud nii Euroopa Liidus kui ka Eestis rohepöördega. «Öeldakse, et hakkame puidust praktiliselt tegema kõike: toitu, asfalti. Mida iganes. Vot see on roheline värk. Ja selle rohelise värgi alla on tassitud nii palju igasuguseid tegevusi ja see kõik on nii roheline. Kui vaadata lähemalt, siis tuleb välja, et tühjagi!»

«Nüüd on sama asi, et julgeolekuteemadega sildistamine – mida sa õigesti välja tood – on muutunud täiesti haigeks ja arulagedaks, sest loomulikult – mis mõttes julgeolek?» küsis ta. «Igapäevase elu mõttes on ka hea, kui meditsiiniteenistus on hästi varustatud, teenused on head ja haridus ja et vange hoitakse vanglas. Nüüd on sinna juurde tulnud see lisaasi, et nüüd on see julgeolekuline küsimus, et näiteks vangid oleksid hästi hoitud ja valvatud.»

«Ma arvan, et see on illusioon ja sellesse tuleb sügavalt sisse vaadata ja öelda lihtsat asja, et meie julgeoleku peamine küsimus on see, et me teaksime, mida me hull naaber teeb, kuidas ta teeb, mida ta plaanib. Et meil oleks endal võimalus talle vastu hakata. Kõik muu on 30 aastat eksisteerinud Eesti riigi puhul ju loomupärane. See on tavaline elu,» ütles Strandberg.

Kuula pikemalt saatest!