Kõik algas juhusest, mil esmalt Eesti Kunstiakadeemias (EKA) sisearhitektuuri ja seejärel Viinis ning Los Angeleses arhitektuuri õppinud Sille Pihlakule sadas sülle kõrgete lagedega 50 m² korter õnneliku saatusega kaks maailmasõda ja nõukogude aja üle elanud kitsa siseõuega majas.
«Olin just naasnud pärast kaheksat aastat eemalolekut Eestisse ja mul avanes võimalus luua endale kodu, mis oleks kindel tagala ja stabiilne paik mu muutlikus elus. Ehitasin oma korteri mitme ruumi avardaval põhimõttel, nagu ringliikumine, peegelpinnad, ruumruumis tehnikad. Näiteks uksest sisse tulles saab lõputult ruumist ruumi käia, tupikuta kõndimine on head viis mõtlemiseks. Proovisin elamist nii avaraks teha kui võimalik ja seepärast kasutasin hoovipoolses köök-esikus peegelmahte – üks on horisontaalne, teine on vertikaalne. Need kaks kapiustest moodustatud peegelpinda parandavad valgusolukorda muljetavaldavalt, sest mõistagi kitsas sisehoovis, kuhu köögiaken avaneb, valgust liialt ei liigu. Lisaks on võimalik külaliste kohalolul kõrged korteriuksed sulgeda ja tekitada korteri korteris, kus kõik hädavajalik olemas, et end kiirelt valmis panna,» kommenteerib ta.
:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
/nginx/o/2024/08/02/16263928t1hd84f.jpg)