SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Viimased sakslaste mobilisatsioonid 1944. aasta augustis

Eesti lennuväe abiteenistusse astujad vandetõotust andmas. Kaader filmist, Saksa kinokroonika filmoteek, K-2692. Foto: Rahvusarhiiv

Mida halvemaks kujunes olukord rindel ja tagalas, seda enam taganes Saksa juhtkond otsusest mitte kaasata okupeeritud idaalade elanikkonda. Erandlikud olid okupeeritud alade seas omakorda veel Eesti ja Läti, kus hakati juba 1943. aastast mobilisatsioone korraldama. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Kuna vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni ebaõnnestus, siis juba 1943. aasta kevadel alustati Eestis kohustusliku tööteenistuse kattevarjus aastakäikude 1919–1923 varjatud mobilisatsiooniga. 1943. aasta novembris 1925. aastakäigu kutsealuste väkkevõtmisel sellisest «keerutamisest» loobuti, kuid kattevarjuks võib siiski lugeda seda, et mobilisatsiooni kuulutas 26. oktoobril 1943 välja Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe, kellel selleks mingeid õiguslikke ja ametikohast tulenevaid volitusi polnud. Kuid see andis siiski teatud propagandistliku viigilehe, et mobilisatsioon on eestlaste endi välja kuulutatud ja läbi viidud. 10. detsembril 1943 laienes mobilisatsioon veel 1924. aastakäigu kutsealustele, kuid kelle väkkevõtmine lükkus edasi 1944. aasta veebruari.

Nagu juba aastakäikudest näha, oli eelistuseks nooremate aastakäikude sundvärbamine, kellest suurem osa polnud kohustuslikku ajateenistust läbinud. Eesmärgiks oli sõdureid värvata eelkõige Relva-SSi süsteemi raames. Ka 1944. aasta esimese poole üldmobilisatsiooni (aastakäigud 1904–1923) puhul kuulusid nooremad aastakäigud peale väljaõpet rakendamisele eelkõige 20. Eesti SS-diviisi täiskoosseisuliseks formeerimiseks.

Viimane Saksa mobilisatsioon jõuti läbi viia 1944. aasta augustis, kui kaitseteenistuskohustus laienes ka 1926. ja 1927. aastakäigule (sõjalise abiteenistuse ja osaliselt ka omakaitseteenistuse alla kuulusid aastakäigud juba varem).

1926. aastakäik oli mõeldud täienduseks Relva-SS-le, samal ajal kui 1927. aastakäik olid nii-öelda alaealised ning kuulusid esialgu rakendamisele lennuväe abiteenistuses. Paljud noored, eelkõige 1926. aastakäigust, olid asjade käiku juba ennetanud, astudes vabatahtlikult Saksa armeesse või Riigi Tööteenistusse (Reichsarbeitsdienst, RAD). Ka sadu 1927. aastakäigu noori oli juba Saksa armeega ühinenud 1944. aasta kevadel alanud vabatahtliku lennuväe abiteenistuse värbamisaktsiooni raames.

1926. aastakäigu mobilisatsioon

1926. aastakäigu mobilisatsioon oli otsustatud juba 1944. aasta esimesel poolel. Tehniliselt oleks võinud alustada mobilisatsiooniga ka varem, kuid eelistati esiteks õppeaasta lõpp ära oodata ning teiseks oli vaja väljaõppelaager enne «tühjaks teha». Nii langes 1926. aastakäigu mobilisatsioon aega vahetult enne Saksa vägede Eesti mandriosast välja tõmbamist ning väljaõpe jäigi pooleli.

Sarnaselt varasemate mobilisatsioonidega (täpsemalt «kaitseteenistusse kutsumise») kuulutas ka selle 2. augustil välja Mäe ning samal päeval andis kindralinspektor Johannes Soodla mobilisatsiooni teostamismääruse. Sõjaajale kohaselt said kooli lõputunnistuse nii need, kes olid eelviimase klassi läbinud, kui ka need, kellel oli sellega veel «teatud puudjääke».

Kaitseteenistuskomisjonid alustasid kutsealuste vastuvõtmist alates 14. augustist ning kokku saadi Relva SS-le täienduseks ligi 2600 vastset sõdurit, kes tuli küll enne rindele saatmist mingil kujul välja õpetada.

Kuid kaugeltki mitte kõik mehed seda ei soovinud ning väeosast deserteerunuid jäi hulgaliselt ka Eestisse.

Kuni 1944. aasta veebruarini asus 20. Eesti SS-diviis väljaõppe- ja tagavaraüksus (33. SS- väljaõppe- ja tagavarapataljon) Poolas Dębicas (Dembitza), paiknedes siis ümber Eestisse, kus üksteisest lahutati väljaõppe- ja tagavaraüksused. Väljaõppeta mobiliseeritud suunati 20. SS-grenaderide väljaõpperügementi, mis paiknes Kloogal. 1926. aastakäigu noored said seal paar nädalat ka mingit väljaõpet. Septembri keskel alustati Saksa vägede evakueerimist Eesti mandriosast ning Paldiski sadama kaudu kuulus Saksamaale saatmisele ka 20. väljaõpperügement. Kuid kaugeltki mitte kõik mehed seda ei soovinud ning väeosast deserteerunuid jäi hulgaliselt ka Eestisse. Nendest osales omakorda arvukalt mehi 1944. aasta septembris kas otsesemalt või kaudsemalt eestlaste viimases vastupanus nii taganevate sakslaste kui ka peale tungiva Punaarmee vastu admiral Pitka poolt suunatud võitlussalkades («pitkapoisid»).

1927. aastakäigu mobilisatsioon

Kuna vabatahtlik värbamine lennuväe abiteenistusse 1944. aasta mais ja juunis loeti läbikukkunuks, siis augustis algas sundvärbamine. 3. augustil 1944 andis Mäe määruse «1927. aastakäigu lennuväe abiteenistusse kutsumisest». Vabastada tuli need noored, kes olid tuletõrjes rühmade ja salkade ülemad, Omakaitse teenistuses mingil valveobjektil või võetud Riigi Tööteenistusse.

Vabastada tuli need noored, kes olid tuletõrjes rühmade ja salkade ülemad, Omakaitse teenistuses mingil valveobjektil või võetud Riigi Tööteenistusse.

Koos 1927. aastakäiguga tuli mobilisatsioonipunktidesse ka 1928., 1929. ja isegi 1930. aastal sündinud noori. Kokku värvati Eestis lennuväe abiteenistusse umbes 2500 noort, kellest 346 anti 1944. aasta sügisel üle mereväele ja neid nimetati mereväe abiteenistuslasteks (Marienhelfer).

Mobiliseeritud viidi algul Pirita-Kosele, kus nad jagati gruppidesse ja saadeti septembri alguses õhutõrjeüksuste juurde. Kõige rohkem koondati mobiliseeritud poisse Paldiskisse, kuhu taganesid septembris ka Tallinnast ja Harjumaalt mobiliseeritud, keda algselt rakendati Tallinna ümbruses (enamuses Lasnamäe lennuväljal). Sealt kaudu suur osa lennuväepoistest ka Eestist evakuueriti. Mõnikümmend Pärnumaa poissi, kes saadeti 127. (motoriseeritud) õhutõrjedivisjoni patareide juurde, jõudsid 1944. aasta oktoobris Ventspilsist meritsi Sõrve poolsaarele, kus toimusid novembrini viimased Teise maailma lahingud Eesti pinnal. Ligi 200 abiteenistuslast jäid 1944. aastal Kuramaal kotti. Paldiski, Pärnu ja Riia sadamate kaudu evakueeriti Saksamaale kuni 1000 lennuväeabiteenistuslast ja ligi 300 mereväe abiteenistuslast. Eestisse jäi maha ligi 1000 poissi.

Lõpetuseks

Kuna suur osa 1926. ja 1927. aastakäigu mobiliseeritud noori evakueerus 1944. aasta sügisel erinevaid teid pidi Eestist, siis nende sõjatee polnud veel kaugeltki läbi. 27. septembri varahommikul andis väegrupi Nord ülemjuhatus korralduse kõik eestlaste üksused Saksamaale ümberformeerimisele saata. 6. oktoobril 1944 andis SSi Peaamet omakorda korralduse koondada 20. Eesti SS-diviisi ümberformeerimine Neuhammeri õppekeskusesse Sileesias (tänapäeval Świętoszów), kuhu tuli saata kõik Eestist evakueeritud sõjamehed, lisaks veel teenistuskõlbulikud mehed politseist, eesti lennuüksusest, mere- ja lennuväe abiüksustest ning Saksamaale toodud haavatute hulgast.

Neuhammerisse jõudnud 1926. aastakäigu poisid saadeti väljaõppele ümberformeeritud 20. väljaõppe- ja tagavararügementi , mis asus Neuhammeri põhilaagrist kilomeeter eemal Hindenburgi laagris. Koosseisus oli kaks väljaõppe- ja üks tagavarapataljon. Peale diviisi rindele saatmist ning tagavara-väljaõpperügemendi jagamist erinevate võitlusgruppide vahel 1945. aasta alguses, formeeriti Taanis uus tagavara- ja väljaõpperügement, mis algselt asus Slagelses Kopenhageni lähedal, hiljem Odenses Fyni saarel.

Valdav enamus lennuväepoisse Neuhammerisse ei jõudnud. Suurem osa koondati Tšehhimaale Egeri (Cheb) koondamislaagrisse, kust nad saadeti pärast väljaõpet edasi teenima erinevatesse õhutõrjepatareidesse ning enamus jõudis neist omakorda 1945. aasta veebruaris ja märtsis Taani 20. tagavara-väljaõpperügementi.

3. mail andis pataljon end Neustadt-Clewe piirkonnas ameeriklastele vangi.

Odenses moodustati sinna kogunenud 1926.–1927. aastakäigu poistest nii-öelda noortepataljon, mis saadeti 103. SS-soomusbrigaadi koosseisu rindele päris sõja lõpupäevil 17. aprillil 1945. 3. mail andis pataljon end Neustadt-Clewe piirkonnas ameeriklastele vangi.