IN MEMORIAM ⟩ Suri vaimulik ja ühiskonnategelane Villu Jürjo

Villu Jürjo 2022. aasta 14. juunil Viljandi mõisapargis küüditamisohvrite mälestusmärgi juures. Foto: Elmo Riig

Eesti on kaotanud ühe oma suure südamega mehe, vaimuliku, kes kogu elu on oma kutsetöö kõrval olnud ka aktiivne Eesti elu edendaja ja tuntud ka kui kirikute ehitaja. 1. augustil suri Villu Jürjo.

Jürjo teenis Eesti Evangeelse Luteri Kiriku (EELK) vaimulikuna paljusid kirikukogudusi, olles samal ajal ka kindlameelne ühiskonnategelane – niivõrd kui ajad ja olud seda võimaldasid. Teda mäletatakse 1970.–1980. aastatest teisitimõtlejate ja rahvuslaste ringkondadest. Ajal, kui nõukogude võim vaimulikkonda ja kirikut niikuinii taga kiusas, oli tema julge oma arvamuse väljaütleja ja põrandaaluse kirjanduse levitaja.

Õpetajana Urvaste koguduse juures külastas teda sageli vabadusvõitleja Jüri Adams, kes meenutab, et jutuajamised eriti tundlikel teemadel peeti kirikutornis kellade helina saatel. Nõukogude julgeolekutegelased Jürjot ka tõepoolest jälitasid, mistõttu tema ettevaatus polnud ilmselt asjatu.

Alates poliitilise elu taastumisest 1987.–1988. aastal kujunes Jürjo, nagu paljud teisedki EELK vaimulikud, mõjukaks arvamusliidriks.

Alates poliitilise elu taastumisest 1987.–1988. aastal kujunes Jürjo, nagu paljud teisedki EELK vaimulikud, mõjukaks arvamusliidriks. Ta võttis sõna eestlaste tuleviku ja riikluse taastamise teemal, aitas korraldada Vabadussõja mälestussammaste püstitamist.

Eesti ülemnõukogusse (1989–1992) valituna osales Jürjo ka selle presiidiumi töös ning kuulus ka Eesti Vabariigi taastajate 20. augusti klubisse. Peapiiskop Urmas Viilma sõnul oli Jürjo toona assessorina ka üks kirikuorganisatsiooni võtmekujusid. Viilma iseloomustas Jürjot kui kirikule pühendunud inimest, kellele oli omane teatud rahutus ja tung pidevalt midagi uut ja vajalikku ära teha. Viilma nimetab Jürjot kirikute ülesehitajaks.

Avalikkus teab Jürjot kui Narva Aleksandri kiriku taastamise käimalükkajat. Viilma sõnul oli Narva jaoks õnnistus, et Jürjo sinna teenima läks, kuid olles isikuna vahel ka jonnakalt oma tões kinni, langetas Jürjo Narvas ebaõnnestunud juhtimisotsuseid, mistõttu tekkisid kiriku taastamisel rahalised probleemid. Kuid Viilma rõhutas, et keegi ei ole tuvastanud neis vähimatki omakasu ning nüüdseks on väga suur töö ära tehtud ja kirikuhoone külastajatele avatud.

Viilma sõnul võitles Jürjo ka Tartu Maarja koguduse kiriku tagastamise ja taastamise eest. Ta kirjutas sellest kirikust ka raamatu ja kasutas iga võimalust, et rõhutada koguduse õigust oma kirik tagasi saada. Adams märkis, et Jürjo käsi oli igal pool sees, kus oli arendav või taastav tegevus.

Viilma ütles lahkunud kolleegi kohta, et temas oli enne surma veel jõudu ja vaimu väga palju.

Kuigi Jürjo oli vahepeal reservi määratud ja 2015. aastast emerituuris, jätkas ta pärast Viljandisse kolimist vikaarõpetajana Pauluse koguduse teenimist. Selle aasta alguses määrati ta Karksi Peetri koguduse hooldajaõpetajaks. Uuesti koguduse õpetajaks saades tundis Jürjo suurt rõõmu ja oli sellest võimalusest innustunud. Viilma ütles lahkunud kolleegi kohta, et temas oli enne surma veel jõudu ja vaimu väga palju.

Jürjo sündis Türil, lõpetas 1968. aastal Rakvere kaugõppekeskkooli ja 1975. aastal EELK usuteaduse instituudi. Ta ordineeriti õpetajaks 5. oktoobril 1975, seejärel teenis aastatel 1975–1978 Häädemeeste Miikaeli koguduse õpetaja ja Treimani koguduse hooldajaõpetajana.

Aastatel 1979–1981 oli ta Võru Katariina koguduse õpetaja, kuid vabastati julgeoleku survel noortelaagri pidamise ja valimistel mitteosalemise pärast ametist. Asus uuesti vaimulikuna teenistusse Petseri Peetri koguduse õpetajana ja teenis Petseris 1983–1984. Aastatel 1984–1995 oli Jürjo Urvaste Püha Urbanuse koguduse õpetaja, 1995–2000 Tartu Maarja koguduse õpetaja, vahepeal ka Vara Brigitta koguduse hooldajaõpetaja (1995–1998). Neliteist aastat (2000–2014) teenis ta Narva Aleksandri kogudust, kus võttis oma südameasjaks Narva Aleksandri kiriku taastamise.

Jürjo on olnud Võru praostkonna abipraost (1991–1992) ja Võru praost (1992–1995). Aastatel 1997–2000 oli Tartu praostkonna abipraost. Peaspiiskop Kuno Pajula kutsel teenis aastatel 1992–1994 konsistooriumi assessorina, kuulus aastatel 1990–1994 ja 2001–2013 EELK kirikukogusse, oli agendakomisjoni liige (1988–1990) ja ajalehe Eesti Kirik peatoimetaja kohusetäitja 1993–1994.

Jürjot on asutasustatud EELK kirjastuspreemiaga (1998), EELK Teeneteristi III järguga (2010), B. G. Forseliuse Seltsi medaliga «Wastne Testament 1686» (1998), Riigivapi IV klassi teenetemärgiga (2002), Riigivapi III klassi teenetemärgiga (2006) ja Maarjamaa Altari ordeniga III klass (2002).

Postimees avaldab Villu Jürjo abikaasale Tuulikile, tema lastele ja kõigile pereliikmetele südamlikku kaastunnet.