inimestest aegamööda ⟩ Nikita. Põgenemised elus ja arvutis

Nikita ema ja vanaemaga. Foto: Vahur Laiapea

Nikita on kõigest neljateistkümneaastane. Nikita on juba neljateistkümneaastane. Nikita on esimene ukrainlane, kellega ma saan intervjuu teha eesti keeles.

Ta on sündinud ja kasvanud Donbassis Staromlinovka külas. Jõudis Eestisse koos ema, vanaema ja vanaisaga suure sõja alguses, 2022. aasta märtsis. Vene okupandid olid juba külasse jõudnud, kui vanaisa läks õue suitsu tegema. Mööda sõitis Ukraina lipuga veoauto ZIL. Vanaisa tõstis käe. Veoauto peatus. Lisaks Nikita perele said selle autoga okupantide eest põgeneda veel viis inimest. Veoauto kastist oli näha ja kuulda auto jälgedesse langenud mürskude plahvatusi. Kõik jäi maha, aga inimesed jäid ellu. Küla koha peal on varemed. Need üheksa, kes auto kastis olid, jõudsid inglite toel Pokrovskisse. Inglid on Valged Inglid – vabatahtlike organisatsioon, kes sõja eest inimesi päästis.

Kui okupandid külasse jõudsid – kas sa kartsid ka, küsin Nikitalt, kes siis ju alles kaheteistkümnene oli. Need vene sigad – miks ma pean neid kartma, küsib Nikita vastu. Kas sa nutsid, kui pidid kodust lahkuma? Ei nuta. Ema, vanaema, vanaisa nutavad. Mina ei nuta.