Saatuseaasta 1944 ⟩ Lahingud Sinimägedes olid veriseimad, mis Eestimaa pinnal kunagi peetud

Eesti president Alar Karis ja Islandi president Guðni Thorlacius Jóhannesson Vaivara Sinimägede muuseumis 15. mail 2024. Foto: Tairo Lutter

• Arvestades loodusolusid, osutus Narva rinne Punaarmeele pudelikaelaks.
• Võimaliku läänesuunalise läbimurde võtmeks kujunesid Sinimäed.
• 24. juuli hommikul alustas Punaarmee Narva rindel üldpealetungi.

80 aastat tagasi jõudsid Teise maailmasõja lahingud Vaivara Sinimägedele. Kaks nädalat – 26. juulist kuni 11. augustini – kestnud Punaarmee massiivset pealetungi võib pidada ühtlasi veriseimaks lahinguks, mis Eesti pinnal on peetud. Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.

Olgu kohe rõhutatud, et Sinimägede lahingut tuleks käsitleda üldmõistena ning seda saab eraldi lahinguks pidada vaid tinglikult: tegu oli vaid ühe episoodiga Leningradi rinde väekoondiste 24. juulil alanud pealetungist terve Narva rinde ulatuses Vasknarvast Narva-Jõesuuni.

Selleks hetkeks olid lahingud Narva rindel kestnud juba pool aastat. 5. veebruariks õnnestus Punaarmeel Narvast lõunas üle jõe tungida ja moodustada sillapea (Auvere platsdarm), jäädes järgnevatel kuudel ohustama Narva jõe põhjalõigus ja Narva sillapeal asuvate Saksa vägede lähitagalat, mille varustusteed olid surutud kitsasse koridori Auvere platsdarmi ja Soome lahe vahele.

Pärast Punaarmee pealetungi raugemist Narva rindel 1944. aasta märtsi keskpaigas alustas omakorda vastupealetungi Saksa armeegrupi Narwa XXXXIII armeekorpus, likvideerimaks ohtu Auvere platsdarmilt. 23. aprillil lõpetati pealetung suuremat edu saavutamata, lahingud Narva rindel soikusid ja algas positsioonisõda.

Ettevalmistused taganemiseks

Ühtlasi alustati Narva rindele koondatud Saksa väekoondiste saatmist teistesse rindelõikudesse, mistõttu suurenes Sinimägede lahingu eel Narva rindel märgatavalt eesti üksuste osakaal. 300. eriotstarbelise diviisi staabile allutatud 2.–4. ja 6. eesti piirikaitserügemendid olid kaitsel Narva jõel alates Vasknarvast Peipsi ääres ning rannakaitses kasutati nelja eesti politseipataljoni (286., 288., 291. ja 292.).

20. eesti SS-diviis mehitas kaitset Narva jõel, linnast kuni mereni. Auvere platsdarmi ümber ja Jaanilinna sillapeal olid kaitses III SSi soomuskorpusele alluvad 11. jalaväediviis, SS-soomusgrenaderidiviisi Nordland (alluvuses ka neli 20. eesti SS-diviisi pataljoni) ja SS-soomusgrenaderibrigaad Nederland.

Arvestades loodusolusid, osutus Narva rinne Punaarmeele pudelikaelaks. Läbimurre laial rindel oli võimalik ainult talvel, kui Peipsi järv oli kaetud jääga ning jõed, sood ja rabad samuti külmunud. Eesti idapiirilt lääne suunas kulges kaks teed: piki põhjarannikut (seal oli ka raudtee) ning mööda Peipsi põhjakallast. Kahe tee vahele jääv Auvere platsdarm oli küll hiiglaslik ning sidus Saksa vägesid, kuid Punaarmee pealetungi lääne ja lõuna suunas takistasid soostunud alad ning läbipääsmatud Alutaguse ürgmetsad.

Võimaliku läänesuunalise läbimurde võtmeks kujunesid Sinimäed ehk Narvast paarkümmend kilomeetrit läänes asuvad kolm kõrgendikku. Sakslased alustasid juba 1943. aastal Soome lahest Peipsi järveni ulatuva kaitsepositsiooni Pantriliin rajamist ning selle varukaitseliin sai nimeks Tannenbergi liin.

Sinimägede positsioonile rajati omakorda kolm kaitseliini: esimene asus Sinimägede ees ja Lastekodumäel; teine Lastekodumäe ja Grenaderimäe vahel ning Grenaderimäel; kolmas Tornimäe ees.

Kuna Punaarmeel oli õnnestunud Narva jõest läänes kindlustada end Auvere tugialal, siis juba kevadel alustas Saksa väejuhatus rinde õgvendamise planeerimist. Kava nägi ette positsioonide mahajätmist Narva jõel ja Jaanilinna sillapeal ning taandumist Sinimägedesse. Selle tulemusel oleks rindejoont õgvendatud Punaarmee Auvere tugiala loodetipust kuni mereni. Taandumist kavatseti alustada juuli lõpus. Loa taganemiseks Tannenbergi liinile andis Hitler 22. juulil.

Taandumine Tannenbergi liinile

Üheks taandumise põhjuseks oli luureinfo, mille kohaselt koondas Punaarmee alates juuli keskpaigast Narva rindele otsustavaks läbimurdeks uusi väekoondisi. Auvere platsdarmil asus enne pealetungi algust 8. armee ning Narva jõel Narvast põhjas seisis 2. löögiarmee.

24. juuli hommikul alustas Punaarmee Narva rindel üldpealetungi. Pärast kolmetunnist ettevalmistavat suurtükituld alustas jalavägi Auvere tugialal pealetungi kolme laskurdiviisiga, toetuseks tankibrigaad. Sama päeva õhtul andis Saksa väejuhatus korralduse evakueerida Jaanilinna sillapeal olevad üksused Narva jõe läänekaldale, mis 25. juuli varahommikul teostus ja Narva sild lasti õhku.

25. juuli hommikul alustas Punaarmee pealetungi Narva jõel põhjalõigus, kus asusid kaitses 20. eesti SS-vägede diviisi osad, ületades kahe laskurdiviisi üksustega neljas kohas jõe. Rünnaku raskuspunkt oli 46. rügemendi rindelõigus, mis löödi puruks. Rünnaku tulemusena moodustus Narva jõe läänekaldal sillapea, kust jätkati edasisi pealetunge. Narva jõel olnud 20. eesti SS-vägede diviisist olid peale taandumist võitlusvõimelised veel vaid kolm pataljoni, mistõttu diviis tõmmati Toila piirkonda täiendamisele.

Punaarmee sõjaplaanid nägid ette läbimurde Sinimägedel ning augusti alguseks jõudmise Kunda jõeni. Rünnaku põhiraskust pidi kandma 2. löögiarmee 109. laskurkorpus. Auvere tugialal anti rinde juhatuse poolt korraldus 8. armee väekoondistel lõpetada ajutiselt rünnakud Narva rinde lõunaosas ja suunata põhijõud Sinimägede suunale.

26. juulil algasid lahingud juba Sinimägedes. 29. juulil alustas Punaarmee pärast ettevalmistavat suurtükilööki tankide toetusel uut pealetungi ka 11. jalaväediviisi lõigus Auvere tugialal. Sinimägedel oli rünnaku raskuspunkt Nordlandi diviisi lõigus. Punaarmeel läbi murda ei õnnestunud. Päeva jooksul lasti puruks 58 Punaarmee tanki ja tulistati alla 10 lennukit. 30. juulil üritati sama, kuid rünnakud tõrjuti taas. Punaarmee koondas Sinimägede alla värskeid üksusi. 1. augustil jätkusid rünnakud Sinimägedes väiksema aktiivsusega, koondades rünnakuraskuse lõuna poole.

2. augustil ründas Punaarmee Auvere tugialalt 11. jalaväediviisi ja 300. eriotstarbelise diviisi (diviisi staap moodustati Narva rindel olevate eesti piirikaitserügementide juhtstaabiks) positsioonide vahelist lõiku ning 2. piirikaitserügement kaotas õhtuks poole oma võitlusvõimest. Vasturünnakule saadeti 20. SS-vägede diviisi lahingugrupp Harald Riipalu juhtimisel. Läbimurre riivistati, kuid lahingu vaibudes oli Punaarmee Auvere tugialal suutnud edasi liikuda umbes 7 kilomeetrit.

Taastatud eesti võitlejate kaevikud Tannenbergi liinil Mummassaares. Foto: Wikimedia Commons

3. augustil jätkas Punaarmee pealetungi kogu rindel, milles osalesid üheksa laskurdiviisi ja neli tankipolku. Punaarmee rünnakud tõrjuti, alla tulistati seitse lennukit ja hävitati 20 tanki. Kuid ka Saksa väed kandsid raskeid kaotusi: Nordlandi ja Nederlandi rindelõigus kaotasid võitlusvõime seitse pataljoni, 11. jalaväediviisi lõigus kolm pataljoni.

4. augustist jätkusid rünnakud erinevates lõikudes ja juba väiksema jõuga. Viimaseks tõsisemaks ürituseks oli läbimurre 11. augustil, kui Punaarmee tungis 300. eriotstarbelise diviisi lõigus Permisküla saarele, purustas seal asunud

4. eesti piirikaitserügemendi III pataljoni ning õnnestus rajada sillapea ka Narva jõe läänekaldale. Viimane suudeti küll sama päeva õhtuks likvideerida, kuid hõivatud saar jäi Punaarmee kätte.

Vastaspoolte kaotused

Järgnevates lahingutes osalesid Punaarmee poolel kokku kahe kindlustatud rajooni ja vähemalt 20 lakskurdiviisi osad, tõsi, mõned küll episoodiliselt (näiteks 8. eesti laskurkorpuse väeosadest vaid suurtükivägi ja mõned eriüksused), lisaks korpuseväeosasid, üksikuid tanki- ja suurtükiüksuseid, trahviroode jm. Pealetungi toetasid ka 13. õhuarmee ja Balti laevastiku õhujõud.

Legendile kohaselt on vastaspoole ehk Punaarmee kaotusi mõõdutundetult üle hinnatud, mille kohaselt olevat kaotatud langenute, teadmata kadunute, vangilangenute ja haavatutena koguni kuni 200 000 võitlejat (kaotuste suhtega 1:20). Konservatiivsemad hinnangud, mis tuginevad Punaarmee dokumentatsioonile, viitavad sellele, et kaotused olid kordades väiksemad. Kaotusi ja isikkoosseisu puudutavad aruanded viitavad sellele, et 2. löögiarmee ja 8. armee kaotused Narva rindel surnute ja teadmata kadunutena olid alates pealetungi algusest 24. juulist kuni 8000 võitlejat, kellele lisandus ca 30 000 haavatut.

Saksa vägede kaotused surnute, haavatute ja teadmata kadunutena võisid ulatuda 10 000 võitlejani. Neist eesti üksuste kaotused üle 3000 ehk kolmandik armeegrupi Narva kogukaotustest.

Lõpetuseks

Lahingud Narva rindel juuli lõpus ja augusti esimesel poolel olid 1944. aastal Eestis peetud lahingutest kõige verisemad. Oma olemuselt oli Sinimägede lahing Punaarmee pealetungi aegne Saksa vägede taandusmislahing etteantud positsioonidele ühes rindelõigus. Punaarmee avaldas samal ajal tugevat survet ka muudes Narva rinde lõikudes.

Vahe on ehk selles, et kui mujal oli pealetungi edasiarendamine raskete loodusolude ja olematu teedevõrgu tõttu keeruline, siis Sinimägede positsioonidest läbi murdmine oli selle pealetungi võtmekoht, mis oleks edu korral võimaldanud juba kiiret edasitungi Tallinna suunal. Kuna lahingud Sinimägede lõigus olid kõige intensiivsemad ja võimalikku tulevast arengut silmas pidades ühtlasi ka kõige kaalukamad, siis on Sinimägede lahingu nimi igati õigustatud.

Suure hulga eesti üksuste osalemise tõttu on Sinimägede lahing saanud legendaarseks ja muutunud ühtlasi kohati eestlaste kaitsetahte kehastuseks. Nii see ka on, kuid Saksa armee eesti üksuste osatähtsust konkreetselt Sinimägede lõigus pole siiski põhjust üle tähtsustada.

Näiteks Narva jõelt taandudes saadeti 20. eesti SS-vägede diviisi tuumik ümberformeerimisele ning diviis tervikuna Sinimägede lahingutes ei osalenud. Lahingus osales vaid umbes rügemendi jagu allüksuseid, allutatuna Nordlandi diviisile ja Nederlandi brigaadile. Arvukamalt osales eestlasi samal ajal hoopis teistes rindelõikudes Auvere platsdarmi vastas ning Narva jõe lõunalõigul.

Vaivara Sinimägede Muuseum Foto: Wikimedia Commons