Päev, mis ei muutnud mu elu

Pildil tiirutatakse Tallinna kohal, kuid simulaatoris saab end hetkega paigutada pea ükskõik millise maailma lennujaama kohale. Foto: Sille Annuk

Surmasõlm? See on imelihtne – võrreldes maandumisega. Kõik algab ühe staažika lenduri kirjast, kõigest ühest kirjapandud lausest. «Ta võiks külastada Eesti Lennuakadeemiat kogemaks lennukisimulaatoriga lendamist ja sellest loo kirjutada,» seisab läkituses.

Läheb vaja vaid hetke ja ta – täpsemalt siis siinkirjutaja – saab aru, et mõte on suurepärane. Ma olen oma reisiküllases elus veetnud lennukites sadu, tegelikult vist isegi neljakohalise koguse tunde, mida tundub palju, arvestades seda, et erapiloodi loa saab Eestis kätte poolesaja lennutunni pikkuse praktika järel (lisaks muidugi teoreetiline osa täis aerodünaamikat, protseduurijuhtimist ja erinevaid muid distsipliine). Kuid ma pole kunagi lennanud lennuki juhtimise mõttes.

Kahel-kolmel puhul, kord isegi USAs, on liinilennukite kaptenid küll lubanud mul istuda korraks maha ka kokpitti, aga seda muidugi vaid ajal, mil lennuk turvaliselt maa peal oli. Seega ei loe kõik need magades, süües või filme vaadates naha alla kogutud lennutunnid piloodikontekstis mitte midagi. Lendurite vaatevinklist pole ma olnud muud kui iselaaduv kaup, self loading freight, nagu tööstusharus reisijaid üsna lugupidamatult kutsutakse.