Ligikaudu 2200 - 1200 a.e.Kr oli Eestis arheloogiliste leidude põhjal justkui inimasasustuse auk, sest enne seda oli siin palju asulakohti ning selle perioodi ilmusid need uuesti. Selle «ajaaugu» kaugema serva inimesed kuulusid nöör- ja kammkeraamika kultuuri ning olid tõmmumad tänapäeva eestlastest, kuid «ajaaugu" siinpoolses servas asustasid meie maad juba heledamad inimesed, kes matsid oma surnud kivikirstkalmetesse. Arheoloog Aivar Kriiska püstitab küsimuse, mis on selle inimtüübi muutuse taga? Samuti arutame, miks kadusid siit inimesed, kui siin oli juba algeline põllundus, sõideti paatidega merele ning materiaalne kultuur oli kõrge? Pilt oli täielikult muutunud, eriti kui juurde lisada ka geneetikaandmed, mis näitavad ida poolt tulnud migratsiooni.
Tellijale
Kes me oleme? Kust me tuleme? ⟩ Arheoloog Aivar Kriiskaga räägime inimasustuse «ajaaugust» Eestis 2200-1200 a e.Kr.
Sellel ajal hakati rajama linnuseid ning kivimüüride ja puittaranditega piiratud kindlustatud kohti. Tollel ajal töötlesid inimsed siin ka pronksi. Kohalik rauatöötlus algas 400 – 360 a e.Kr mille kohta on leitud tõendid Tallinnas ja Toilas, kus asusid rautaöötluskeskused. Pronksi aja lõpu ja rauaaja alguse aegadel võime rääkida siinse rahvastaiku kasvust ja kultuurilisest arengust. Kuid seni on uuritud peamiselt linnuseid ja kalmeid, mitte inimeste igapäevast elu jaelukohti.