ANALÜÜS ⟩ Kui Donald Trumpi asepresidendikandidaat räägiks Eestiga: te kulutate riigikaitsele liiga vähe

Ohio osariigi senaator James David Vance valiti vabariiklaste asepresidendikandidaadiks. Foto: Stefan Jeremiah / AP Photo / Scanpix

USA vabariiklaste asepresidendikandidaadiks valitud James David Vance edastab Euroopale ja Eestile otsekohese sõnumi: te kulutate kaitsele liiga vähe ja USA välispoliitika tulevik on Aasias, mitte Euroopas.

Sõltumata sellest, kas Donald Trump valitakse USA presidendiks, võiks Eestis ära lõppeda jutt, et Eesti investeerib juba isegi palju, et kaitseväele laskemoona ostmine rebib ühiskonna lõhki või kaitsekulutusi enam rohkem tõstma ei pea. Kui äsja Trumpi poolt Vabariikliku Partei asepresidendikandidaadiks valitud Vance peaks sõna võtma viimastel kuudel Eestis väldanud julgeolekudebatis, ütleks ta umbes midagi sellist.

«Ah et kulutate kolm protsenti kaitsele? Vähe! Vaidlete selle üle, kas kulutada 1,6 miljardit laskemoonaostuks? Ikka vähe. Mitu korda rohkem peate kulutama! Ütlete, et ei leia 1,6 miljardit, sest Eesti ühiskonda ei saa katki rebida ja et liitlased aitavad või midagi. Ah soo, mida te tahate öelda? Et meie peame oma laskemoona teile andma? Või et Ameerika Ühendriikide maksumaksja katikrebimine on teie jaoks järelikult okei? Et meie peame ennast rebestama, sest teie ei taha enda kaitseks piisavalt pingutada?»

Asepresidendid ei ole iseenesest tähtsad, ammugi siis asepresidendikandidaadid. Asepresidendil on ikkagi tseremoniaalne roll, ta täidab presidendi ülesandeid.

Asepresident ei tee iseseisvat poliitikat

Tähtis on asepresidendid eelkõige sellepärast, et nendest saavad tihti isikud, kes kujundavad vastava partei tulevikku. Alates Teise maailmasõja lõpust on USA-l olnud 16 asepresidenti ja 12 neist on kandideerinud presidendiks (Kamala Harrise osas pole tulevik veel teada). Viis asepresidenti (Harry Truman, Lyndon B. Johnson, Richard Nixon, George H. Bush, Joe Biden) on saanud ka presidendiks.

Vance on noor, alles 39-aastane. Alates Nixonist noorim asepresidendikandidaat. Trump on 78, kõige vanem inimene, kelle vabariiklased kunagi presidendikandidaadiks on valinud. Ühesõnaga, Vance'il on head šansid muutuda üheks tähtsamaks inimeseks, kes suunab vabariiklaste tulevikku.

Praegu on need arutlused muidugi «kui, aga, juhul kui» tasemel. Trump ei ole presidendiks valitud. Vance pole asepresidendiks saanud. Kui Trump peaks valituks osutuma, siis millist välis- ning julgeolekupoliitikat hakkab ta tegema, seda ju täpselt ei tea. Ei oska keegi ette näha ka ootamatuid sündmusi, mis võivad presidentuuride kurssi ning poliitikat muuta. George W. Bush esitles ennast kui sisepoliitilist presidenti, kuid 9/11 ning sellele järgnenud poliitilised otsused tegid temast välispoliitika presidendi.

Vance'i välispoliitilisi vaateid tasub aga ikkagi vaadata. Aeg-ajalt tehakse viga, kui keskendutakse liialt Trumpi isikule, arvates, et isolatsionalistlikud noodid lähtuvad pelgalt tema persoonist ja et kui Trumpi poleks, siis oleks kõik nii nagu 10–15 aastat tagasi. Tegelikult on see suurem trend, mis levib arvestatavas osas vabariiklaste valijaskonnas, poliitikute seas ning mõttekodades. Tihti öeldakse selle seltskonna kohta, et nad on isolatsionalistid. Nad ise pigem kasutavad oma välispoliitilise vaate kirjeldamiseks terminit restrain (piiratud, vaoshoitud). Politico avaldas juuli alguses suure loo pealkirjaga «Vabariiklastest Ukraina-skeptikud, kes ise sõjas käinud», kus Vance esines prominentsel kohal. Aga seal tsiteeriti ka teisi kongressiliikmeid, nagu Jim Banks, Eli Crane, Cory Mills, Wesley Hunt, Anna Paulina Luna ja teised. Mõte on aga selles, et Ukraina-skeptikutest vabariiklaste (kõik need ülalnimetatud) seas on ebaproportsionaalselt palju endisi sõdureid, kes on teeninud kas Iraagis või Afganistanis. Nende endi sõjakogemus on neid teinud USA sekkumise suhtes ettevaatlikuks.

Vance ise on endine merejaväelane, kes osales Iraagi sõjas. Vance on oma Iraagi kogemust avalikult sidunud sõjaga Ukrainas – et kas see on jälle üks igavene lõputu sõda ja mille nimel ja kuidas see üldse Ameerikasse puutub, ja kas Bidenil või kellelgi teisel on üldse mingi plaan, mismoodi selles sõjas võit saavutada?

Teiseks tasub tähele panna, et Ukraina-skeptikutest USA poliitikud on reeglina nooremad. Nad on USA poliitika tulevik, mitte minevik. Isegi kui Trump ja Vance ei võida, jäävad need noored mõjutama vabariiklaste vaateid veel pikka aega.

Muuseas, täpselt sama kehtib ka demokraatide kohta. Biden on märksa enam vanakooli transatlantist kui Barack Obama oli. Põhjused võivad nooremate demokraatide seas olla erinevad kui nooremate vabariiklaste seas. Näiteks on demokraadid märksa enam vastu USA suurtele kaitsekulutustele ja nad tahaks kulutada pigem kuhugi mujale. Vance ja tema seltskond aga on sõjaliste kulutuste osas ikkagi peace through strenghth'i koolkonna esindaja ja Ameerika peaks igal juhul omama maailma tugevaimat sõjaväge. Igal juhul aga näitavad need arengud nii vabariiklaste kui ka demokraatide seas, et aastakümneid kehtinud ettekujutus USA rollist maailma ja Euroopa julgeoleku tagajana on ameeriklaste endi seas muutumas.

Pärast Vance'i saamist asepresidendikandidaadiks pealkirjastas Politico uue artikli «Trumpi asepresidendi valik tähendab Ukrainale ja Euroopale katastroofi». Katastroof on muidugi emotsionaalne liialdus, aga taust on samas selge. Vance on Ukraina-skeptik. Ta on selgelt vastu olnud Ukraina täiendavale sõjalisele või rahalisele toetamisele. Ta on NATO-skeptik. Ta soovib väga selgelt USA välis- ning julgeolekupoliitika muutumist.

Vance ei ole samas hull. Trumpi tuules on vabariiklaste poliitikakaadri äärealale sattunud reaalselt veidrikke: konspiratsiooniteoreetikuid ja mõned üsna otseselt Putini fännid. Vance ei ole selline. Ta on nutikas. Endine riskikapitalist. Haritud. Tema julgeolekuvaated, isegi kui paljud eestlased kuulavad neid ettevaatlikkusega, ei ole hullu inimese loba, väärinfol ega konspiratsiooniteooriatel põhinev sonimine.

Lugedes Vance'i väljaütlemisi välis- ja julgeolekuteemal läbi aastate, üheks oluliseks lähtekohaks võiks olla tema sõnavõtt selle aasta alguses Müncheni julgeolekukonverentsil, siis saab punkt punkti haaval välja tuua tema vaated. Leiab muidugi ka krõbedaid tsitaate («Ukraina ei lähe mulle korda»), aga suuremas pildis ja lähemalt vaadates on ta märksa nüansseeritum. Need vaated ei pruugi Eestile sobida, aga need pole irratsionaalsed, vaid läbimõeldud. Temaga saab asju ajada.

1. Ressursid on alati piiratud. USA ressursid on samuti piiratud. USA võlakoormus, defitsiit, eelarve, kõik on surve all. Isegi USA sõjaväe võime värvata ja palgata uusi sõjaväelasi on surve all. See on korduv noot kõigi nende vabariiklastest poliitikute ja analüütikute seast, kes esindavad niinimetatud restrain-koolkonda. Ameerika on ennast üle koormanud, andnud lubadusi vasakule ja paremale, garanteerinud ja jaganud, Ameerika pakutud turvakardinat on lõputult venitatud. See pole jätkusuutlik, räägiksid Vance'i toetajad.
    
2. «On üks fundamentaalne teema, mille suhtes Euroopa peab üles ärkama. Ma ütlen seda sõbrana ja me ei ütle, et me peame lahkuma NATOst või Euroopa maha jätma. Kuid jah, me [Ameerika] peame tegema pöörde. USA peab fokuseerima Ida-Aasiale. See saab olema Ühendriikide välispoliitika järgmiseks 40 aastaks ja Euroopa peab selle fakti osas üles ärkama.» Niimoodi rääkis Vance selle aasta veebruaris Münchenis. Ka see on korduv motiiv, mida paljud vabariiklased, kuid ka paljud demokraadid räägivad. Võib isegi öelda, et see on USAs parteideülene konsensus, et suurim strateegiline väljakutse on Hiina, mitte Venemaa.
    
3. Nagu Trump, on ka Vance kritiseerinud Euroopat liiga väheses kulutamises kaitsele. Näitena on ta toonud Saksamaad, kes üle 30 aasta jõuab tänavu esimest korda kahe protsendi tasemeni. Kuid Vance on läinud rohkem nüanssidesse. Olles aastakümneid alakulutanud, siis korraks kahe protsendi peale jõudmine ei päästa eriti midagi. Jälle Saksamaa näidet kasutades – tegelikult suudaks see riik sõja korral praegu välja panna umbes 5000–10 000 täielikult relvastatud ja varustatud meest.
    
4. Vance on Euroopale etteheiteid teinud ka selle nurga alt, et Ukrainas käib juba kolmas sõja-aasta ning eurooplased räägivad, et Venemaa on eksistentsiaalne oht, aga kui vaadata Euroopa kaitse-eelarveid, siis ei paista eksistentsiaalset ohtu kusagilt. Viide sellele, et eurooplaste jutt on üks, aga teod näitavad, et nad tegelikult ei usu, et Venemaa oleks eksistentsiaalne oht.
    
5. Vabariiklaste seltskond, kuhu Vance kuulub, ise ei usu, et Venemaa on eksistentsiaalne oht. Nende seisukohast on Venemaa kesktaseme häiriv jõud, aga mitte Nõukogude Liidu tasemel tegija. Ukraina sõda ja Venemaa abitus seal on üheks tõestuseks. Erinevalt külmast sõjast, kus Ameerika kohaolu oli Nõukogude Liidu tõttu Euroopas vajalik, on tänane Euroopa Venemaast kümme korda suurem ja peab suutma Venemaaga ise hakkama saada. Vance küll ütleb, et USA ei lahku NATOst ja ei hülga Venemaad, aga ilmselgelt soovib ta mingisugust põhjapanevat muutust. Mis see täpselt olema saab, võib ainult aimata. Ühes Trumpile lähedases mõttekojas pakuti eelmisel aastal välja visioon, et USA rolliks Euroopas jääks tuumaheidutuse pakkumine Venemaa vastu, kaubateede vabana hoidmine ja olla viimane (mitte esimene) abinõu Venemaa vastu. Aga oma sõdurid, mürsud, tehnika ja raha viiks Ameerika Euroopast ära ning esmatasandi kaitsega peab Euroopa ise hakkama saama.
    
6. Eesti-sisese julgeolekudebati jaoks on sõnumid tegelikult üsna selged. Kui Eestis tekkis tüli kaitseväe 1,6-miljardilise moonavajaduse üle, siis kostis nii Stenbockist kui ka Toompealt kohati häbistamist, et ühiskond läheb katki ja meil on ju ometi liitlased, siis Vance'i-taoliste poliitikute jaoks on see just selline sõnum, mida nad kuulda ei taha ja mis neid ärritab. «Kui Leedu kulutab kolm protsenti, kui Eesti kulutab kolm protsenti, siis mulle see küll muljet ei avalda. Mina nende asemel kulutaksin kümme protsenti, kui nad Vene ohtu tõsiselt võtavad,» rääkis Elbridge Colby, kes oli ametis Trumpi eelmises valitsuses ja on praegugi tema tiimi liige.
    
7. Ukraina suhtes on Vance pessimist. Jättes kõrvale «Ma ei hooli Ukrainast», siis nüanssides on tema vaade umbes selline: pole näha, et eksisteeriks realistlik plaan, kuidas Ukraina võiks sõja võita, küsimus pole selles, kas Ameerika annab 60 või 80 miljardit («Sisemajanduse kogutoodang rindel ei sõdi!»), vaid selles, et ei Ameerikal ega Euroopal pole tehnikat ega mürske ja Ukrainal pole mehi, et leida sõjaline lahendus. Vance küll otseselt ei ütle, kuidas ja millises vormis Ukrainas võiks rahu saabuda – ta on viidanud läbirääkimistele –, aga optimistlik ta ei ole.

Trump ei ole presidendiks saanud. Vance ei ole asepresidendiks saanud. Kuid neid vaateid võiks teada, sest võib juhtuda, et nii Eesti poliitikutel kui Kaja Kallasel (RE) Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajana tuleb nendega asju ajada. Eesti sisepoliitikas võiks igal juhul ära kaduda jutt, et oleme kaitses teinud juba piisavalt ja rohkem ei saa.