/nginx/o/2024/07/11/16214915t1h93fb.jpg)
Iga organisatsiooni jaoks on tähtis oma arengut teadlikult suunata ning leida õige formaat ja ressursid prioriteetsete teemadega süvitsi tegelemiseks. Sel aastal on Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi MTÜ edasiarenduseks viie temaatilise töörühma ellu kutsumine, mille fookuses on nii valdkondade arendamine ja teadlikkuse suurendamine kui ka huvide kaitsmine. Uurisime töörühmade juhtidelt, milline on praegu seis nende fookusvaldkondades ja mis ootab ees.
Töötajate vaimne ja füüsiline tervis, võrdne kohtlemine, sooline võrdsus ja kaasatus on au sees
/nginx/o/2024/07/11/16214916t1hc02e.jpg)
Näeme, et töötajate ootused tööandjale on muutunud – lisaks heale töötasule eeldavad töötajad töökoha valikul ja töökohal järjest enam tervist toetavaid töötingimusi, töö tähendusrikkust ja organisatsiooni eetilist käitumist, inimeste võrdset kohtlemist ning kaasamist.
Ebastabiilne geopoliitiline olukord, majanduslik ebakindlus, kokkuhoiukohtade otsimine, oskuste nappus ja üleüldised ebakõlad ühiskonnas – kõik see tekitab inimestes ärevust. Tunneme, et raha teenimiseks peab rohkem pingutama, kuid samas igatseme tasakaalu töö ja eraelu vahel. Õnneks on ühiskonnas aina enam juurdumas arusaam, et töötajate vaimne tervis on ka tööandja mure. Inimsuhteid ja vaimset heaolu väärtustatakse varasemast rohkem, seega panustavad tööandjad nii töötajate füüsilisse kui ka vaimsesse tervisesse, pakkudes muu hulgas psühholoogi, terapeudi, coach’i ja muid teenuseid.
Mullu kevadel avaldatud avaliku arvamuse uuring näitas, et 69% inimestest peab tööle kandideerimisel oluliseks võrdset kohtlemist. Atraktiivseks peetakse tööandjat, kes teadlikult tegeleb mitmekesisuse ja kaasatuse teemadega, näiteks käsitleb soolist palgalõhet ning naiste ja meeste soolist tasakaalu. See näitab selgelt, et tööjõuturul on tugevam konkurentsieelis neil tööandjatel, kelle värbamis- ja palgapoliitika on läbipaistev ning vastab ühiskonna õiglustundele.
Tööandjad saavad süsteemsemalt panustada suurte sotsiaalsete probleemide ennetamisse ja lahendamisse, näiteks lähisuhtevägivald (lähemalt lk 14), töökius, seksuaalne ahistamine ja töötajate füüsiline liikuvus. Lisaks oma töötajatele avaldab see positiivset mõju Eesti ühiskonna heaolu parandamisele.
/nginx/o/2024/07/11/16214919t1h3f63.jpg)
Peamine takistus on killustunud teadmised
Kuigi paljud Eesti ettevõtted ei ole veel väga põhjalikult alustanud mõõdetavate kliimaeesmärkide seadmist, paistab, et tänu viimase viie aasta kliimaaruteludele on kõik ettevõtted ühel või teisel moel muutuvate äritingimustega kursis.
Euroopa Liidus tegutsevate ettevõtete kliimaeesmärgid, meetmed ja vajadused on kujunenud osaks laiemast rohepöörde strateegiast, mille eesmärk on saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050. Ettevõtted peavad kohandama oma tegevust, et täita EL-i kliima- ja taastuvenergia poliitikaid, mis hõlmavad mitmeid aspekte alates energiatõhususest kuni süsinikujalajälje vähendamiseni. Ettevõtete tegevust mõjutavad EL-i taksonoomia, finantsasutuste rohelised eesmärgid ja ettevõtete raporteerimiskohustused. Mida läbimõeldum on ettevõtte ESG raamistik, seda lihtsam on kohaneda muutuvate oludega, vastata partnerite ootustele ja tarbijate nõudmistele, kaasata investeeringuid ning olla atraktiivne tööandja.
/nginx/o/2024/07/11/16214921t1hb212.jpg)
Eesti ettevõtted mõõdavad pidevalt oma energiakulu, mida on väga lihtne edasi ümber arvestada kasvuhoonegaaside heitmete kuluks. Seega on neil sageli andmed kliimateemade raporteerimiseks juba olemas. Siit edasi on vaja paika panna oma jalajälje vähendamise sihid ning alustada iga-aastaste muutustega. Öeldakse, et ei ole olemas vaid üht ja õiget lahendust ehk hõbekuuli, mis kõik probleemid lahendaks. Seetõttu tasub toimida nii nagu kliimateemadel edukad Eesti ettevõtted – viia järjekindlalt ellu keskkonnasõbralikke ja vastutustundlikke lahendusi.
Hea on näha Eesti ettevõtete soovi õppida ja end kurssi viia muutuva ärikeskkonnaga. Peamise takistusena võib Eestis praegu näha veel killustunud infot ning teadmisi nii keskkonnasõbralike ja taaskasutuslahenduste kui ka vastutustundliku ettevõtluse asjus. Eesti haridusasutustel, vabaühendustel ja ka ettevõtetel tuleb lähiaastatel harjuda tavapäraste laialt levinud kliimameetmetega, milleks teistes riikides on aega olnud mitukümmend aastat. Pool rehkendust on meil tegelikult juba tehtud.
Riin Savi (Baltcap), raporteerimise töörühm
Kestlikkusaruandlus on tulnud, et jääda – pöörakem see enda kasuks
Raporteerimisest räägitakse tihti kui tüütust EL-i seatud kohustusest, mille kasu on ebaselge. Raporteerimine toob ettevõtjatele kaasa uued kohustused, suurema administreerimiskoormuse ning vajaduse lisaressursside järele nii teadmiste, spetsialistide, aja kui ka raha mõttes.
Realistlikult vaadates tähendabki EL-i regulatsioon bürokraatiat, aga kahjuks kaob pelgalt sellele keskendudes sageli ära kestlikkusaruandluse tegelik eesmärk. Põhieesmärk on luua selge ja võimalikult universaalne süsteem ning kokku leppida ühine keel, kuidas kestlikkust mõistame, mõõdame ja sellest räägime. Ilma ühiste alusteta on keeruline koos eesmärgi poole liikuda. Iga ettevõtja on harjunud oma ettevõttest rääkima käibe, kasumi, tootmis- ja ekspordimahu perspektiivist. Kestliku arengu vaatenurk avab uued teemad: kuidas ettevõtte tegevus mõjutab keskkonda, tarneahelat ja ühiskonda ning kuidas ettevõtet juhitakse.
Enne kestlikkusega seotud lubaduste andmist tuleb ettevõtte tegevused ja nende tagajärjed pulkadeks lahti võtta ning anda neile objektiivne hinnang. Tuleb mõtestada, mis on kestlikkus ja mida see ettevõtte jaoks tähendab. Raporteerimise üks põhialus on see, et kõik algab ettevõtte mõju hindamisest – on vaja tuua konkreetseid fakte, mõõta eri näitajaid ning hinnata dünaamikat aastate kaupa. Keegi ei pääse sellest, seega peavad ettevõtted aru saama, mis on nende peamised mõjukohad keskkonna ning siht- ja sidusrühmade vaatest, millest need mõjud on tingitud ja mida ette võtta.
Oma tugevuste ja nõrkuste analüüsimine ning tegevuse tegeliku mõju mõistmine kestlikkuse vaates on kasulik harjutus, sõltumata sellest, kas on (veel) kohustus täiendavat aruandlust esitada. See võimaldab olla teadlik kestlikkuse võtmeteemadest, rääkida teistega samas keeles ning panustada tegevustesse, mis toovad kasu ettevõttele, tarneahelale ja klientidele ning püüavad maksimaalselt säästa ümbritsevat keskkonda.
Proovikivi on (eriti väikestele) ettevõtetele kahtlemata suur. Ees ootab palju õppimist, sealhulgas vigadest õppimist, info vahetamist. Kindlasti vajame pädevaid eksperte, kes oskaks meid suunata ja aidata fookust seada. Siiski on üsna kindel, et kestlikkusaruandlus on tulnud, et jääda, seega on mõistlik suhtuda sellesse kui võimalusse oma ettevõtet uutmoodi hinnata, sellest uuel moel rääkida ja ehk ka midagi paremini teha.
/nginx/o/2024/07/11/16214923t1hf2a6.jpg)
Suurem roll võiks olla vastutustundlikel ettevõtetel
2022. aastal avaldatud Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring näitas, et lausa 71% elanikest tahaks elada keskkonnahoidlikumalt kui praegu.
24% ehk pea veerand Eesti inimestest ostab sageli öko-, mahe- või ausa kaubanduse märgisega toidukaupu.
Kindlasti on Eestis juba arvestatav ostjaskond, kes kahe muu osas võrdväärse toote vahel valib selle, mille pakendil on kirjas «looduslik», «naturaalne» või «bio».
Kui lubaduste taga pole päris tegusid, toovad sellise sildiga tooted kasu või pigem kasumi ainult tootjale. Tuure koguva rohepöörde juures vajame selgeid kokkuleppeid nii selles, kuidas tegutseme, kui ka selles, kuidas nendest tegudest räägime.
Euroopa Liidu roheväidete direktiiv, mille kallal käib aktiivne töö ja mis jõustub eeldatavasti 2026. aastal, ongi vajalik, et ohjata rohelise mõtteviisi kasutamist turunduses selleks, et näidata end või oma toodet rohelisemana, kui see tegelikult on.
Suurema suunanäitaja rolli võiksid siin endale võtta vastutustundliku ettevõtluse põhimõtteid lahti mõtestanud ja omaks võtnud ettevõtted. Usun, et praktika ja kogemuse jagamine ning ühiselt parimate lahenduste otsimine aitab kaasa sellele, et ettevõtted juba praegu kriitilise pilguga vaataksid üle, kas rohetooteks peetud asi vastab ka päriselt kestlikkuse põhimõtetele. Vaatamata sellele, et keeldu hetkel ei ole, peab vastutustundlik ettevõte olema siin sammu võrra teistest ees.
Ei tohi unustada, et me alles otsime kuldset keskteed. Kindlasti ei tohiks juhtuda nii, et headest kavatsustest rääkimine tembeldatakse vaikimisi rohepesuks ja tarbija eksitamiseks. Meil tuleb veel põhjalikult läbi mõelda kontrollmehhanismid ja mõistlik viis, kuidas oluline info tarbijani jõuab. Direktiiv ei jõustu homme, sellega kaasnevate kohustuste riigisisene ülevõtmine on pikk protsess ja ettevõtjad saavad kindlasti ka mõistliku üleminekuaja, et ennast muutusteks ette valmistada. Loodetavasti kujuneb lõpptulemuseks see, et tarbijal on võimalus kontrollida toodete kohta käivaid roheväiteid ja nende tõenduspõhisust ning selle abil teha teadlik valik.
/nginx/o/2024/07/11/16214931t1hdb55.jpg)
Uus on unustatud vana: ringmajandus kui kestliku tuleviku märksõna
Üks universumi seadustest on see, et inimeste vajadused on piiramatud, kuid samas ressursid ehk vahendid ja varad on alati piiratud. Kui soovime, et meil ja ka järgnevatel põlvedel oleks Eestis tore elada, ei pääse me jätkusuutlikkuse omaksvõtmisest – konsumeristlikul eluviisil ei jätku enam ressursse.
Ringmajandusel on tegelikult potentsiaali lahendada nii mõnigi ülemaailmne probleem – teadlaste sõnul on maailma põllumajanduse ümberkorraldamisel võimalik maailma rahvastikku jätkusuutlikult toitlustada selle praeguses arvukuses, aga planeet suudaks välja kanda isegi enam kui kümne miljardi inimese toitmise.
Ka indiviiditasandil on sellest palju võita – meile kõigile meeldiks, kui seadmetel ja kodumasinatel oleks pikem eluiga ja meil oleks kindlus, et toit, mis lauale jõuab, on tervisele hea ning et selle tootmisel ja kohaletoimetamisel ei tehtud keskkonnale liiga.
Öeldakse ikka, et ajalugu kipub korduma. Seesama tõde kehtib ka ringmajanduse puhul. Mäletate aegu, kui olime veel Nõukogude Liidus? Siis ressursse nappis ja inimesed kasutasid asju pikalt. Mingis mõttes on see olukord võrreldav sellega, millega praegu silmitsi seisame. Ringmajandus on miski, mida oleme varem palju teinud, lihtsalt nüüd, olles kapitalistlikult üles ehitatud ühiskonnas arenenud, on meil aeg taas õppida ressurssidega targalt ümber käima.
On teada, et tegelikult kasutame Eestis ressursid ära kolme-nelja kuuga – tänavu saabus ületarbimise päev 8. märtsil. See tähendab, et kui kogu inimkond tarbiks Maa ressursse meiega sarnases mahus, oleksid aastaga taastuvad ressursid selleks päevaks juba ammendunud.
Ringmajandus on üks võimalikest viisidest, kuidas jõuda lähemale sellele, et neid ressursse jaguks terveks aastaks ning et me ei tarbiks ressursse võlgu või tulevaste põlvede arvelt.
Mõtteviisi kestlikumaks muutmiseks on vaja minna nii-öelda tagasi juurte juurde, meenutada seda, mida tegelikult juba oskame, ning õppida taas vaatama igat asja kui miskit, mida kasutame pikka aega.
/nginx/o/2024/07/11/16214928t1h0567.png)