POSTIMEHE PARNASS ⟩ Ühest ei piisa. Ajaleht vajab kõike: tahtmist, ideid, raha ja tööd

Vaatamata oma väga võõrapärasele nimele oli Caspar Franz Lorenzsonn (1811–1880) läbinisti eestlane. Foto: Rahvusarhiiv

Kui Johann Voldemar Jannsen 1863. aasta lõpul Tartusse kolis, et hakata seal välja andma oma ajalehte Eesti Postimees ehk Näddalaleht, sai Perno Postimees uue tegevtoimetaja.

Uus toimetaja tutvustas end õige arglikult 1863. aasta 25. detsembri numbri esimesel leheküljel «uue «leiva-vanemana»» ja sama lehenumbri neljandal leheküljel kinnitas ta iseenda värsket ametit, paludes issandal oma mõistust valgustada, et ta saaks seda valgustust sõpradele edasi jagada.

Ta tegi seda kõike pseudonüümi «C.F.L….n» all. Toimetaja täisnime – Caspar Franz Lorenzsonn – kohtame alles õige mitme numbri pärast. Ajalehe väljaandja Friedrich Wilhelm Borm ei tahtnud Jannseni lahkumist lugejaile kuulutada, sest Jannsen oli lehe populaarseks kirjutanud, ja püüdis sellest pigem vaikida.

Vaatamata oma väga võõrapärasele nimele oli Caspar Franz Lorenzsonn (1811–1880) läbinisti eestlane. Tema isa oli olnud Pärnu köster ja kirikuõpetaja. Ta ise oli olnud Pärnu Elisabethi koguduse köster juba üle 30 aasta, kui otsustas lisaks köstriametile hakata ka ajalehte tegema.

Milleks oli talle vaja ajalehte ja kust üldse julgus end sellesse ametisse seada?