/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/28/7149183t1h3007.png)
Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensise tegevjuhi Martin Aleksander Noorkõivu sõnul näitab Tartu Ülikooli otsus anda Viljandi kultuuriakadeemia juhile naisalluva ahistamise eest vaid hoiatus, et kõrgkool asus pigem ahistaja kaitsele.
Noorkõiv kultuuriakadeemia ahistamisjuhtumist: ülikool kaitses pigem ahistajat (11)
Martin Aleksander Noorkõiv kirjutab sotsiaalmeedias, et ülikool saatis välja avaliku sõnumi ning oleks õige, et keegi ülikoolist selle sõnumi suurtele puudustele ka avalikult viitab. «Ma kardan, et hetkel jäi avalikkusele sõnum, et isegi Tartu Ülikoolis ei maksa tööandjale loota. See ei saa jääda meie sõnumiks.»
Noorkõivu hinnangul pole juhtum ainulaadne, sest Eesti ühiskond on täis sellist käitumist. «Raskem on leida naist, kel pole analoogset lugu rääkida. Ja see pole minu silmis mitte kergendav, vaid just raskendav asjaolu. TÜ on seadnud endale kõrgema lati ning see lahendus (ja sellega kaasnenud avalik sõnum), jookseb lati alt läbi ja seekaudu aitab taastoota probleemi. On oluline, et ükski teine ohver ei peaks TÜ sõnumitest välja lugema, et pigem ei maksa midagi öelda.»
Noorkõiv toob välja, et on väga vale raamistada selliseid tegusid juhtimisalase eksimusena. Tema hinnangul on tegemist pigem pikaajalise jälitustegevusega, seksuaalse alatooniga ahistamisega, võimupositsiooni mitmekordse kuritarvitamisega ja veel mitme erineva teoga. «Nende tegude selline avalik raamistus on selgelt tegusid pisendav ja eksitav.»
Noorkõivu arvates pidanuks Tartu Ülikool koolijuhi ametist vabastama. «Minu meelest ei ole kuidagi aktsepteeritav, et olukorra lahendus oli, et selliste tegude toimepanija jääb oma ametisse ja see, kelle suunas neid tehti, lahkub. Hilisem meedia survel lahkumine seda ei muuda – pigem vastupidi, annab veel ka signaali, et tööandja sind ei kaitse, pead ise avalikkuse ette minema sellega ja riskima sellega kaasneda võiva negatiivse tähelepanuga ka endale.»
Ta tõi välja, et kui ülikool on lubanud olla turvaline koht oma liikmetele, siis säärane lahendus ja sellele järgnenud avalik kommunikatsioon on täpselt vastupidise efektiga – turvatunne on vähenenud. «Teised ahistajad nii ülikooli sees kui mujal ühiskonnas on saanud hetkel kinnituse, et kui õnnestub ohver vaikima saada, siis ei juhtu siiski peaaegu midagi. Ja sellele eeldusele on toetunud paljud ahistajad aastaid.»