/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2021/07/13/13912770t1ha3bf.jpg)
Keskkonnaagentuuri mereseire tulemused näitavad, et vee läbipaistvuse näidud on pikaajalisest keskmisest väiksemaid.
Merevee seire: vee läbipaistvuse näidud on vähenemas
Keskkonnaagentuuri peaspetsialist Anastasiia Kovtun-Kante kirjutab oma ülevaates, et murettekitavateks ja seires käsitletavateks teemadeks on näiteks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, kliimamuutuste mõju ja muutused mereökosüsteemis ning ohtlike ainete esinemine veekeskkonnas. Olulisemateks surveteguriteks on eutrofeerumine, saasteainete koormus, aga ka võõrliigid.
Eutrofeerumine ehk veekogu toitainetega rikastumine on iseenesest looduslik protsess, kuid viimasel ajal ja eriti Läänemere kontekstis räägitakse siiski suuresti inimtegevusest tingitud eutrofeerumisest. Liigne toitainete sisaldus põhjustab ökosüsteemis probleeme, näiteks suureneb primaarproduktsioon, tihenevad veeõitsengud, vee läbipaistvus väheneb ja hapniku sisaldus põhjalähedases kihis kahaneb, märkis Kovtun-Kante.
Toitainete kättesaadavusele reageerib kõigepealt fütoplankton ja kuigi üldfosfori aastakeskmised sisaldused näitavad langustrendi, on üldlämmastiku sisalduste muutused pigem tagasihoidlikud. Sellest võib olla tingitud, et fütoplanktoni indikaatorid ei reageeri veel üheselt positiivselt toitainete vähenemisele. Viimase seireaasta tulemused näitavad, et suvised klorofülli aastased kontsentratsioonid on 2010. aastate algusest siiski tugevas kasvutrendis ning nii kevad- kui suvekuudel mõõdetud merevee läbipaistvuse näidud on pikaajalisest keskmisest väiksemaid.
Seoses viimaste suvede kõrgete temperatuuridega ja toitainete kättesaadavusega vees on sagenenud intensiivsed sinivetikaõitsengud. Nii 2022. kui ka 2023. seireaastal on täheldatud peaaegu kogu seireperioodi hõlmav praktiliselt katkematu kogu mereala hõlmav õitseng.
Sarnaselt eelnevatele aastatele esines ka 2023. aastal kogu Eesti mereala sügavamates piirkondades tugev temperatuuri- ja soolsuse kihistumine. See takistab hapnikurikka vee jõudmist põhjalähedastesse kihtidesse. Selle tulemuseks on näiteks see, et üle 75 meetri sügavustes piirkondades puuduvad hetkel põhjaloomastiku levikut soodustavad tingimused.
Uusi võõrliike 2023. aasta seire käigus ei tuvastatud. Esmakordselt 2022. aastal Pakri lahes ja Liivi lahe loodeosa rannikuveekogumis võõrliigina leitud põnguskilbiliste (Cumacea) seltsi kuuluv vähk Nippoleucon hinumensis on tänaseks tõenäoliselt leitav kõikides Eesti rannikuveekogumites. Jälgi temast on leitud ka avamere proovides.
Keemilistest ainetest tuvastatakse iga-aastaselt elustikus üle piirväärtuse elavhõbedat, seda just ahvenates, avameres aga ka kaadmiumit ja bromodifenüüleetreid, seda räimedes. Üldiselt varasemalt kasutuses olnud ja nüüdseks keelustatud saasteainete osas on sisaldused vähenenud, kuid 2023. aasta seire käigus tuvastati siiski Muuga-Tallinna-Kakumäe piirkonnas üle piirmäära tributüültina.
Viimastel aastakümnetel on hakatud tegelema ka mereprügi teemadega, et hinnata selle tekitatavate probleemide ulatust ja mõju mereelustikule. Praegu ei ole võimalik üheselt tegeliku olukorra kohta midagi kindlat väita, mistõttu on vaja jätkata seirete teostamist, et koguda laialdasemaid andmeid trendide koostamiseks. 2023. aasta andmetest aga selgub, et veesambas leidub rohkem plastimaterjalist päritoluga osakesi kui muud mikroprügi. Kuni ühemillimeetrised mikroplastid moodustavad rohkem kui pool mikroprügi koguhulgast.