INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Juhani. Elu pärast sõda

Juhani Riia vanalinnas. Foto: Vahur Laiapea

Võtan, kahetsus hääles, jutuks selle soomlaste inetu põdraks nimetamise. Vodkaturistid ongi podrad, vastab Juhani mulle. Need ei ole kultuursed inimesed. Tõuseme kohvikulauast. On aeg Argentina tangot tantsima minna.

Ma olin seitseteist, kui hakkasin Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialale sisseastumiseksameid tegema. Viimased keskkooliaastad olid olnud suure lugemise aeg. Kohustuslik kirjandus jäi lugemata. Noore boheemlase vaba vaim ei lasknud endale ette kirjutada ühtegi raamatut, mida peab lugema sellepärast, et PEAB lugema.

Kirjanduse eksam. Aleksis Kivi «Seitse venda». Miks vennad pidid lugemist õppima, küsib üks eksamineerijatest, noor keeleteadlane Haldur Õim. Et oma maailmapilti arendada, suhtlusringkonda laiendada, vastan. Komisjoni liikmed muigavad sarkastiliselt. Saan eksamil kingituseks kolme. Saan lõpuks kaugõppesse sisse tänu hoovihmahoogudele, mis Tartu linna sel 1978. aasta suve lõpul tabasid. Sest linnaraamatukogu katus sadas läbi, raamatud hakkasid hallitama ja mina sain õigel ajal tööd raamatute hallitusest puhastajana. Hallitus andis mulle erialase töö ja erialase töö tegijad võeti kaugõppesse vastu. Aleksis Kivi «Seitset venda» lugesin juba üliõpilasena. Sain teada, et asi oli naisevõtus. Kes ei oska lugeda, see sai tukast sugeda. Kes aga oskas, sai leerist läbi ja võis naise võtta.

Elu sätib asjad nii, et Eestis elava soomlase Juhani Pulkkineniga kohtun selle loo kirjutamiseks Lätimaal, Riia vanalinnas. Tango on meid mõlemaid sinna toonud ja kunagi ka tuttavaks teinud. Aga tango ei ole tänase loo teema. On hoopis soomlaseks olemine ja soomlasena kasvamine Teise maailmasõja järgses Soomes. Kari-Juhani Pulkkinen – edaspidi Jussi – on sündinud 1947. aastal Helsingis.