SAATUSEAASTA 1944 ⟩ Rannarootslaste lahkumine mootorpurjekal Juhan

Mootorpurjekas Juhan põgenikega teel. Foto: Eestirootslaste kultuuriühing

Sajandeid Eestimaal elanud rannarootslaste kogukonda puudutasid Teine maailmasõda ja okupatsioonivõimude sammud kaugelt rohkem kui eestlasi.

NSV Liidu sõjaväebaaside rajamine Eestisse 1939–1941 paiskas suure osa rannarootsi kogukonnast segi ja sundis nad kodust lahkuma. 1940. aastal esitas peaaegu 8000 rannarootslast Nõukogude võimudele taotluse väljarännuks Rootsi, kuid loa said vaid käputäis. Saksa ülemvõimu kehtestamisel tehti uus katse.

1944. aasta juunis algas rannarootslaste üldine evakueerimine Rootsi mootorpurjekaga Juhan.

«Juhani esimene reis algas Tallinnast. Laupäeva, 17. juuni hommikul hakkasime evakueeritavate pagasit pardale laadima ja sorima (kinni siduma – toim). Tugeva loodetuule tõttu pidime jääma sadamasse ja väljusime alles esmaspäeva, 19. juuni hommikul kl. 3 Pakri saarte suunas, kuhu jõudsime samal päeval kell 9. Pärast evakueeritavate ja nende pagasi pealevõtmist liikusime edasi Rohukülla. Jõudsime sinna samal päeval kell 17.30 ja hakkasime evakueeritavaid ja nende pagasit kohe pardale võtma. Ruumipuuduse tõttu tuli osa pagasist kaile jätta.

Lahkusime Rohukülast teisipäeva, 20. juuni hommikul kl. 3.15 Stockholmi suunas. Kolmapäeva, 21. juuni varahommikul jõudsime Rootsi vetesse ja jäime Grönskäri all lootsi ootama. [Samal päeval] kl. 15.15 saabusime Stockholmi Vabasadamasse. Evakueeritavad hakkasid kohe maale minema ja kl. 19.00 olid kõik 299 isikut laevalt lahkunud. Neljapäeval, 22. juunil hakkasime pagasit maha laadima. […] Reedel, 30. juunil väljusime Stockholmist Rohuküla suunas, kuhu saabusime pühapäeval, 2. juulil.» (Juhani logiraamatust)

Koordinaator Lienhard

Avareisiga veeti üle mere 288 rannarootslast. Õigupoolest oli eestirootslaste ümberasumine alanud juba varem. Esimene väljarändajate grupp, sadakond Pakri rootslast saabus Rootsi 1940. aasta sügisel. 1943. aasta kevadel, pärast üldmobilisatsiooni väljakuulutamist vallandus paadipõgenike laine, põgenejateks eelkõige mobilisatsiooniealised mehed (kokku umbes 2000). 1943. aasta hilissügisel olid toimunud nn haigete veod: Rootsi ja Saksamaa kokkuleppel toimetati Rootsi haiged ja vanurid, kellel olid seal omaksed ja kes vajasid ravi. Ülevedu toimus Rootsi laevadel ja puudutas umbes 700 inimest.

Nõnda oli Juhani reiside alguseks Eestist lahkunud juba pea pool eestirootslastest.

Juhani lugu on tihedalt seotud Waffen-SSi ohvitseri Ludwig Lienhardiga (1910–1980). Flensburgist taani-saksa segaperekonnast pärit Lienhard oli rannarootslastega seotud juba 1941. aastast, mil ta määrati okupatsioonivõimude poolt eestirootslaste küsimuste referendiks, kes tegeles rannarootsi omavalitsuse loomisega ning korraldas Rootsist saabunud abisaadetiste laialijagamist.

Eestirootslaste Komitee esimees Sigurd Curman ja Ludwig Lienhard. Foto: Eestirootslaste kultuuriühing

Olukorras, kus Berliini keskvalitsus suhtus eestirootslaste ümberasumisse endiselt tõrjuvalt, enamik rootslasi oli aga endiselt Eestis ja rinne pressis peale, andis Rootsis asuv Eestirootslaste Komitee 1944. aasta kevadel (Ida-alade ministeeriumi ja SSi juhi Heinrich Himmleri nõusolekul ning Saksa välisministeeriumi seljataga) Lienhardile kõik volitused «veel Eestis olev eestirootsi elanikkond järk-järgult Rootsi toimetada». Komitee kohustus võtma enda kanda kõik transpordikulud ja tasuma iga toimunud reisi kohta Lienhardile 15 000 krooni.

Tähelepanu vältimiseks pidi transport toimuma Eesti laevadega, maksimaalselt 300 inimest korraga, kellest vähemalt 85 protsenti pidid olema rootslased.

Mootorpurjekas Juhan

Evakueeritavate veoks kasutati kolmemastilist mootorpurjekat Juhan, õigupoolest kaubalaeva, mis oli ehitatud 1938. aastal Saaremaal Papisaares, pikkusega 45 meetrit ja mahutavusega 398 brt. Sõja ajal oli alus rekvireeritud Saksa okupatsioonivõimude käsutusse. Juhan polnud põgenikelaevaks teab mis sobilik, kõikunud tugevalt, mootor olnud nõrk ja taglastus liiga kõrge. Samas oli see suhteliselt uus ja tugeva konstruktsiooniga. Ülesõiduks oleks kulunud vaid üks ööpäev, kuna marsruudiks kavandati kõige otsem tee üle Läänemere.

Juhani reisid olid ette nähtud esmajoones rannarootslaste üleveoks, mis toimus nimekirjade alusel. Need koostati vendade Ivar ja Hjalmar Pöhli eestirootslaste ümberasumiskomitees, mille esindajad aitasid rootslaste asualadel väljasõiduavaldusi täita ja jagasid infot sõidu koha ja aja kohta.

Väljasõiduavaldused olid individuaalsed ning taotleja pidi olema vähemalt «neljandik», s.t vähemalt ühe vanavanema kaudu rootslane. Oma rootsi päritolu sai tõendada vaimuliku tõendi, koolitunnistuse või kahe tunnistaja kinnitusega (teatava rahasumma eest oli nendest nõuetest siiski võimalik mööda minna).

Kindlaim viis nimekirja pääsemiseks oli aga astumine eestirootslaste organisatsiooni SOV (Svenska Odlingens Vänner, Rootsi Haridusselts Eestis) liikmeks. Ja seda võimalust kasutati agaralt. Kevadel 1944 trükitud liikmekaar­tide hulk ulatus mõnedel andmetel 15 000ni, s.t pea kolm korda enam, kui Eestis rootslasi oli. Liikmekaardi ettenäitamine tagas ka pääsu laevale.

Rootsi sõiduks pidi esitama rootsi päritolu tõestava dokumendi. Foto: Eestirootslaste kultuuriühing

Nimekirjad esitati Verbindungsstelle (Lienhardile allunud eestirootslaste kontaktbüroo) kontorisse, kust saadeti omakorda Saksa kindralkomissariaati ja julgeolekupolitseisse (SDsse) kinnitamiseks. Kontrollitud nimekirjad saabusid sageli tagasi vahetult enne ärasõitu, kui väljarändajad olid juba laeva juures ootamas. Mobilisatsiooniealised mehed tõmmati nimekirjast alati maha.

Evakueerimisreisid väljusid vastavalt vajadusele eri kohtadest: Tallinn, Paldiski, Väike-Pakri, Vormsi, Haapsalu, Rohuküla, Ruhnu. Kindel sõidugraafik puudus, mõnikord peatus laev reisijate pealevõtmiseks vaid paariks tunniks. Selleks ajaks oli sadamaala kõrvalistele isikutele suletud, köiega ümber piiratud ja relvastatud valve all. Köie juures asuvas kontrollpunktis tuli ette näidata oma rootsi rahvust kinnitav kaart; kaardile löödi väljarännutempel, nimekirjas tehti nime juurde märge, Saksa raha tuli ära anda ja seejärel pääses laevale.

Väljasõiduavaldused olid individuaalsed ning taotleja pidi olema vähemalt «neljandik», s.t vähemalt ühe vanavanema kaudu rootslane.

Juhan tegi rannarootslastega kokku üheksa reisi. Esimesed reisid suundusid Stockholmi Vabasadamasse (Frihamnen), alates viiendast reisist suunati laev avalikkuse tähelepanu vältimiseks ümber kõrvalisemasse Breviki sadamasse. Kõige rahvarohkemad reisid toimusid augustis, kui pardale võeti eestirootslasi kokkulepitust enam, 400–600. Tegelik reisijate arv oli tunduvalt suurem, ühel reisil üle tuhande, sest laevale võeti ka eestlasi, kes maksid selle eest eraldi. Rootslastele oli ülevedu tasuta. Kokku toimetati Juhaniga Rootsi 3346 eestirootslast, laias laastus pool kogu sõja ajal lahkunud rahvusgrupist.

Juhani üheksas reis väljus 10. septembril Haapsalust ja jõudis Rootsi 11. septembril. Pärast seda keeldus laeva meeskond Punaarmee kiire sissetungi kartuses Eestisse naasmast. Viimane rannarootslaste evakueerimisreis toimus mootorpurjekaga Trina, mis väljus Tallinnast 19. septembril. Eestirootslasi oli pardal umbes 70, ülejäänud olid juba sõja jalust pagevad eestlased. Aga see on juba omaette lugu.

Epiloog

Pärast sõja lõppu anti Juhan koos enamiku teiste põgenikelaevadega Nõukogude Liidu nõudel siinsetele okupatsioonivõimudele üle ja oli seejärel kasutusel Eesti Riikliku Merelaevanduse kaubalaevana. 1950. aastate alguses seisis laev söepunkrina Virtsu sadamas, kust viidi hiljem Loksale ja kanti arvatavasti 1955. aastal maha. Laevavrakk asub Loksa lähedal rannas.

Ludwig Lienhard lahkus 1944. aasta septembris Trinaga Rootsi. Tema soov oli Rootsi jäädagi, kuid vasakpoolse pressi survel ja Waffen-SSi tausta tõttu oli ta siiski Rootsist lahkuma sunnitud. Ta põgenes 1948. aasta jaanuaris suure kõmu saatel endise Rootsi mereväe õppelaevaga Falken Argentinasse, kus elas 1960. aastateni. Seejärel naasis ta Saksamaale, kus suri 1980. aasta augustis Flensburgis.

Juhani lastimine Haapsalus. Foto: Eestirootslaste kultuuriühing

Rannarootslaste kogukond Eestis oli hävitatud ja põgenike side kaotatud kodumaaga läbi lõigatud. Neist umbes 7000 oli eri moel Rootsi jõudnud, tuhatkond aga jäänud Eestisse. Eestirootslased püüdsid Rootsis jõudumööda oma kultuurilist identiteeti säilitada, kuid Eestist lahkunud põlvkonna kadumisega oli see hääbumas.

Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal ja võimalus taas külastada oma maha jäänud kodupaiku andis kogukonnale uue võimaluse pääseda lõplikust hääbumisest. Praegu on meil Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus ning Rootsis hulk kodukandiühinguid.

Lugu ilmub Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe koostööprojekti «Saatuseaasta 1944» raames.