Kes me oleme? Kust me tuleme? ⟩ Eesti viikingiajast, viikingitest ja meie esivanematest

Marika Mägi ja Tarmo Soomere Foto: Maanus Maasing/Saarte Hääl, Mihkel Maripuu/Postimees

Seekordne taskuhäälingu sarja «Kes me oleme? Kust me tuleme» saade toob meid tänapäevale lähemale, I aastatuhande teise poolde, aega mida on hakatud nimetama viikingiajaks. Kas võime rääkida tolleaegsetest Eesti alade inimestest kui eestlastest, kas võime rääkida, et meie esivanemad olid osa viikingite maailmast, kuidas siis meil elati ning millised võisid olla suhted naabritega, seal hulgas skandinaavlastega. Stuudios on arheloog Marika Mägi, keda peetakse meie viikingiajastu parimaks eksperdiks ja Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kellel matemaatiku ja meredeuurijana on ka palju öelda selle kohta, kuidas Eesti rannik, sadamakohad ja võimalikud inimeste liikumisteed võisid tosina sajandi eest välja näha.

Vestluse käivitasime küsimusega, kas võime rääkida I aastatuhande teise poole eestlastest kui viikingitest? Marika Mägi pole kindel, kas võime siis üldse rääkida eestlastestki, selles mõttes, et kas meie esivanemad siis ikka ise said aru, et nad on eestlased, kuid viikingitest võime tema kinnitusel rääkida küll. Tarmo Soomere sõnul on erinevatel aegadel olnud väga erinevad ühise enesemääramise alused. Nendeks võivad olla teatav sidusus, teiste inimeste nägemise võime, eriti ajal, kui polnud «zoomi» ega «teamsi», ütles akadeemik toonast aega tänapäevaga võrreldes. Liikumisvõimalused olid piiratumad ja sesoses sellega ka teiste inimestega kokku puutumine mitte sage, mistõttu oli kauges minevikus ühiskond tema sõnul võrreldes kaasajaga väga fragmenteerunud. Marika Mägi kinnitusel oli Lääne- ja Loode-Eesti ning saared ka tuhat aastat tagasi üks piirkond ning nendega oli omakorda tihedamalt seotud liivlased tänapäeva Läti aladel. Samal ajal aga Sise-Eesti, näiteks Tartumaa alad olid materiaalses mõttes täiesti midagi muud ning isegi matmiskombestik oli teistsugune kui läänepoolsetel esivanematel. Mistõttu ei ole tunnustatud viikingiaja uurija üldse kindel, kas näiteks saarlaste «meie» võis tollel ajal üldse hõlmata suguvendi Lõuna-Eestis.

Üle tunni kestev vestlus kahe tippteadlasega on täis ootamatuid käsitlusi ja meie seniseid arusaamasid oma rahva ajaloost kohati ümber pööravaid mõttekäike. Räägitakse meie tihedatest sidemetest põhjamaadega ja sarnasusest sealse materiaalse kultuuriga. Kuid Mägi rõhutab ka, et me pole üldse tegelikult skandinaavlased, pigem on oldud nende suhtes kriitilised. Ta nendib ka, et maailmas on hakatud järjest sagedamini arvestama Eestiga, kui osaga viikingi maailmast, mis veel paarkümend aastat tagasi ei tulnud kõne allagi. Soomere märgib aga, et meie olime juba siis pigem maailmakodanikud, võrreldes teiste Läänemere äärsete rahvastega. Eestis oli akadeemiku sõnul sadu selliseid sadamakohti, mis võimaldas luua sidusust maailmaga, kuid naabritel oli neid võimalusi palju vähem.