Raport: inimõiguste rikkumise lõpetamiseks pole poliitilist tahet

Foto: Kristjan Teedema

Eesti Inimõiguste Keskuse täna avaldatud raport «Inimõigused Eestis 2011» toob esile mitmeid positiivseid arenguid inimõiguste valdkonnas, kuid paraku on ka murettekitavat paigalseisu, mis peamiselt jääb poliitilise huvipuuduse või soovimatuse taha.

Otseseid tagasiminekuid inimõiguste olukorras Eestis möödunud aasta raport ei leidnud. «Küll aga on olnud paigalseisu - on lubatud asjaga tegeleda, aga seda pole tehtud,» rääkis Inimõiguste keskuse võrdse kohtlemise programmi juht Marianne Meiorg tänasel esitlusel.

Näitena tõi ta varjupaigataotlejate olukorra. «Möödunud aastal rõhutasime, et nende elukoht [varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus asub Illukal – toim] on väga kaugel Tallinnast, kus kogu nende dokumentide menetlus toimub. Erinevatele teenustele, kaasa arvatud tervishoiule juurdepääs on raskendatud. Sotsiaalministeerium lubas sellega tegeleda,» meenutas Meiorg. Ometi tegi veel selle aasta algul õiguskantsler ministeeriumile märgukirja, öeldes, et endiselt pole sellega tegeletud.

Inimõiguste keskuse juhataja Kari Käsper tõi samasuguse seisakuna esile vangide valimisõiguse puudumise. «Euroopa Inimõiguste kohus ütles juba ammu, et kõikidelt vangidelt ühe põhiõiguse, valimisõiguse äravõtmine ainult seepärast, et nad kannavad vanglakaristust, ei ole õige. Valimisõigus ei ole privileeg, vaid üks põhilistest inimõigustest,» selgitas Käsper. Eestis eemaldati aga ka mullu riigikogu valimistelt kokku 1416 vangi. Euroopa Inimõiguste kohutu praktika alusel on selgeks tehtud, et see on rikkumine, kuid sellest hoolimata pole leitud aega või tahtmist seda küsimust lahendada.

Inimõiguste keskuse nõukogu liige Iivi Anna Masso tõi esile, et ka olukord meeste ja naiste palgalõhe osas ei ole sugugi paranenud. «Diskrimineerimine on inimõiguste rikkumine. Naised on tööpõllul keskeltläbi kolmandiku võrra meestest odavamad haridustasemest sõltumata - kuivõrd tuleb see diskrimineerimisest ja kuivõrd sellest, et me olemegi viletsamad ja teeme kehvemat tööd, on asi, mida peaks edasiste monitooringute käigus põhjalikumalt uurima, sest selles pole edenemist toimunud.»

Potjomkini seadus

Päris Potjomkini külaks nimetas aga Käsper võrdse kohtlemise seadust. «Seadus võeti vastu ainult seetõttu, et vastasel juhul oleks Euroopa Komisjon algatanud Eesti vastu rikkumismenetluse. Pika vaidluse peale lõpuks 2009. aasta 1. jaanuarist see kehtima hakkas, aga tegelikult poliitilist tahet seda seadust elus rakendada on väga vähe,» leidis Käsper.

Selle kinnituseks tõi ta esile, et seadus pani suure osa kohustustest soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku õlule, aga talle antud ressursid ei võimalda sellest suurt midagi teha. «Inimene on olemas, aga reaalselt mingit suurt muutust ei suuda ta saavutada,» sõnas Käsper.

«Voliniku aastaeelarve on vanas rahas miljon krooni ringis ja selle eest maksab ta palgad. Seal töötab kaks inimest - kui palju jõuab teha peale selle, et reageerib inimeste kaebustele? Kui palju ta jõuab edendada ja olukorda parandada, mida nii direktiivid kui seadus ette näeb? Kusjuures ta peab tegelema nii soolise võrdõiguslikkusega kui ka näiteks rahvuspõhise, puuetega inimeste, eapõhise võrdse kohtlemisega… Ehk seadusandja on pannud talle palju ülesandeid, aga ei ole andnud raha, et neid tegelikult täita. See näitab poliitilist suhtumist, meil on see olemas linnukese pärast,» kritiseeris Käsper.

Aastaraamatu koostajad tõid positiivsete arengutena välja näiteks riigilõive vähendava seaduse riigikokku jõudmise, samuti inimkaubanduse kriminaliseerimise karistusseadustikus. Jätkuvalt muretseti aga rahvusvähemuste ning puudega inimeste olukorra pärast, aga ka eraelu puutumatust riivava jälitustegevuse regulatsioonide pärast.