/nginx/o/2024/06/14/16150162t1hc3e8.jpg)
Triinu Arund on Setomaa Noorsootöö keskuse juhataja ning piirkonna LÕIM Tugivõrgustiku koordinaator. Triinu sõnul on LÕIM projekti suurim väärtus, et ühiselt jõuti arusaamisele, et koos töötamises ja vahetus suhtlemises peitub jõud noorte koolist väljalangemise ennetamiseks.
Olen sügavalt ennetustöö usku ja hetkel ei ole veel mitte keegi suutnud mind ümber veenda, et hästi läbimõeldud ennetustöö ei ole kasulik. Olen nõus, et efektiivne ennetustöö on väga ajamahukas, kuid see on kordades odavam kui tagajärgedega võitlemine. Iga üksik noor, kes on haridusteelt ja tööelust välja langenud ning läinud näiteks kuritegelikule teele, läheb kordades rohkem maksma kui panustamine ennetavatesse tegevustesse. Projektis osalema kannustaski mind usk, et mõtteviisi on võimlik muuta.
Koostöömudel
LÕIM protsessi tulemusel sai valmis Setomaa ennetustöö kahetasemeline koostöömudel. Tegevusi planeerides mõeldi noortele vanuses 7-19, keda ähvardab oht haridusteelt väljalangemine. Projekti protsessi käigus loodud koostöömudel ja selle piloteerimine aitasid tõhusamalt tööd teha noortega, kelle oli kõrgem tõrjutuserisk. Mudeli eesmärgiks oli suurendada Setomaa valla koolide suutlikkust pakkuda ebasoodsas olukorras olevatele noortele vajalikke tugiteenuseid ja ennetada haridusest väljalangemist.
Käivitamise protsess oli keeruline ja väga stressirohke. Ei olnud kerge motiveerida inimesi proovima, katsetama ja mõtlema teistmoodi. Kogu selle käivitamise protsessi juures takerdusin palju selle taha, et spetsialistid on tööl “null-koma-kohtadega” ja kui lisatasu ei maksta, siis väga ei ole kellelgil soovi ega ka tahtmist rohkem tööülesandeid saada ega ka teha. Kuna aga minu enda usk sellesse oli nii suur, siis ma olen veendunud, et paljud tulid selle projektiga kaasa lihtsalt sellepärast, et mitte mind kurvastada.
Üheks motivaatoriks oli tugiteenuse ehk psühholoogi teenuse saamine koolidesse ja olulist rolli mängisid LÕIM projekti poolt pakutud lisategevused nagu näiteks koolitused, seminarid, õppereisid. Peale suvevaheaega olid inimesed rohkem koostööaltimad ning ka mina ise veelgi motiveeritum ning selle tulemusel saime alustada Setomaa ennetustöö koostöömudeli piloteerimisega.
Muutunud oli suhtumine. Enam ei kuulnud ma lauset, et koostöömudel duubeldab õpiabi meeskonna tööd. Oluliseks erinevuseks oli see, et tugivõrgustiku üheks põhiliikmeks sai piirkonna noorsootööspetsialist, kes muidu sellistel kohtumistel ei osalenud. Kui saime kätte motivatsiooni, olemas olid inimesed ja mudel, siis ei jäänudki muud üle kui hakata lihtsalt tööle ja vaadata, mida me koos teha suudame.
Tugivõrgustiku puudumine
Suurimad riskitegurid keskustest eemal olevate omavalitsuste noortel on tugispetsialistide nappus, pere toetuse ja toimiva tugivõrgustiku puudumine. On noori, kes jäävad kinni oma vanemate mõtteviisi ja käitumismustrisse, et töö tegemine ja raha teenimine on kordades tähtsam kui haridus. Ei saa öelda, et see on reegel, alati on erandeid, aga suuresti vanemate enda madal haridustase ja oskamatus oma last toetada selliselt, et ta suudaks kasvõi keskhariduse omandada soosib haridusteelt välja langemist.
Lisaks perede raske majanduslik olukord, millest tulenevalt noor võib küll minna peale põhikooli linna kutset õppima, aga selleks, et toime tulla ja ära elada, minnakse tavapäraselt samuti kohe tööle. See omakorda põhjustab ületöötamist ja mõjutab noore inimese vaimset tervist ning võib saada põhjuseks, miks noor ei suuda kooliteed lõpuni käia. Noorele, kel pole piisavalt vanemate toetust, võib eraldi elamine tuua kaasa rohke alkoholitarbimise ning statistika näitab, et üha sagedamini leitakse „head sõbrad“, kes julgustavad ka sõltuvusaineid tarvitama. See kõik kokku soodustab akadeemilist ebaedu ja madalat õpimotivatsiooni.
Ei saa ju väita, et meil ei ole midagi ega kedagi
Teiseks suureks murekohaks või riskiteguriks on kogukonnas toimiva tugivõrgustiku ja -süsteemi puudumine. Koolides on küll olemas osakoormusega töötavad tugispetsialistid, kes aga ei suuda tagada oma töökoormuse tõttu näiteks järjepidevat karjäärinõustamist. Kord aastas lõpuklassidele kohale kutsud Töötukassa karjäärispetsialistid ei anna seda tulemust, mida annaks järjepidev igapäevane töö.
Kui vaadata pinnapealselt, siis tundub nagu kõik oleks korras. Ei saa ju väita, et meil ei ole midagi ega kedagi. Vaadates koolide personali nimekirju, siis nagu oleks kõik vägagi hästi ja selle nähtu põhjal saab väita, et kõik vajalikud spetsialistid on olemas. Kui aga minna sügavuti, siis näeme, et inimeste tööülesannetele on lisatud erinevaid teisi ülesandeid. Kuidas saab üks inimene olla logopeed, eripedagoog, haridusliku erivajadusega õpilaste õppe koordineerija (HEVKO) lasteaias ja koolis, siis veel vähemalt kahe õppeaine õpetaja ja veel lisaks huviringi juhendaja? See juba ei kõla hästi ja see ei olegi hästi. Aga täna on see meie maapiirkondade koolide reaalsus ja see on üks väga suur riskitegur sellele, miks üks noor jääb õigeaegselt märkamata ja kui ta juba on läinud, siis ei ole ammugi seda inimressurssi ega ka aega, et tuua see noor haridusteele tagasi.
Eluline näide koostöö olulisusest
Igas kohalikus omavalitsuses on olemas noortekeskus või noortele mõeldud ruum, kus nad saavad aega veeta. Reeglina on seal tööl ka noorsootöötaja, kes noori toetab, suunab ja aitab noorel näha lahendusi, et ületada rasked hetked. Ühel hetkel noorsootöötaja märkas, et noorel on mure, kuna ta ei leia õiget eriala, mida peale põhikooli õppima minna. Lisaks ei ole tal usku endasse, et ta suudaks jätkata õpinguid kodukoha gümnaasiumis. Noorsootöötaja hakkab süvendatult noorega toimetama selliselt, et noorel taastuks õpimotivatsioon, tõuseks enesehinnang, et ta näeks lahendusi enda ümber. Noorsootöötaja töötas teadlikult noorega nädalaid selleks, et noorel tõuseks enesehinnang ja usk endasse, et ta on võimeline jätkama õpinguid kodukoha gümnaasiumis. Kõik oligi juba hästi ja noor oli teinud valiku, et hoolimata kõigest ta proovib jääda õppima kodukohta, kuna ta ei olnud valmis minema kutsekooli, sest tal puudus teadmine, mis elukutset ta soovib õppida. Ja mis siis juhtus? Noor läks kooli ja rääkis klassijuhatajale oma mõttest jääda kodukoha kooli. Ta sai vastuseks, et sa ei suuda isegi lõpueksameid ära teha ja kohe kindlasti ei saa sa gümnaasiumis hakkama. Noor tuli noortekeskusesse ja karjus noorsootöötajale, et ma ju ütlesin, et ma ei saa hakkama ja ma ei sobi siia kooli. See noor jättiski oma haridustee pooleli.
Kõik tegid tööd, aga mitte koos vaid igaüks eraldi.
Kes selles loos süüdi on, kes tegi vea? Minu vastus sellele on, et kõik osapooled on süüdi. Noorsootöötaja ei suhelnud kooliga ega viinud olulist infot kooli, kool keskendus õpiabi meeskonna tegevustele ilma, et näeks teisi lahendusi, lapsevanemal oli häbi ja süütunne, et ta on halb ema, kohaliku omavalitsuse haridusspetsialist oli vallamajas ja tal puudus ülevaade, kuidas koolides tugispetsialistid töötavad. Kõik tegid tööd, aga mitte koos vaid igaüks eraldi.
Seegi, et kõik noore ümber töötavad inimesed ei ole ühes meeskonnas ja igaüks toimetab ainult enda ette, on väga suur riskitegur. Mõtteviis, et see ei ole minu asi, kuidas kool toimetab või et noortekeskuses käivad ainult pätid või, et lapsevanemad ei taha koostööd teha ei toeta ühtegi noort. Kedagi teist süüdistada oma tegemata asjade pärast on kordades lihtsam kui vaadata endale otsa ja küsida, mida mina olen teinud, et olukorda muuta või kuidas mina saan panustada oma aega meeskonda, et üheskoos töötada selle nimel, et kõik noored oleks hoitud ja toetatud.
Jagatud vastutus
Juba LÕIM projekti protsessi alguses liikusid mõtted selles suunas, et mudeli koostamisel tuleb keskenduda inimressursile ja visata kõrvale juba sisse harjutatud mõte, et meil ei ole tugispetsialiste. Tegelikult on meil igas koolis olemas logopeed/ eripedagoog/ HEVKO, siis on meil igas piirkonnas noorsootööspetsialistid, valla sotsiaalpedagoog, mis andis kokku juba arvestatava hulga inimesi ja kui juurde võtta veel omavalitsuse haridusvaldkonna eest vastutav isik ja lastekaitsespetsialist, kooli õppejuht ja kooli juhid, siis endalegi üllatuseks sai kokku meid üle kümne inimese. Päris hea!
Nüüd oli vaja olemasolevate inimestes üles leida motivatsioon koos töötamiseks. Kui ka see miski oli olemas, siis silmaga nähtavaks muutuseks said kahe tugivõrgustiku regulaarsed kohtumised ja tegevuskavade koostamine. Suuresti just regulaarselt kohtumine ja vastutuse jagamine oli see muutus, mida meie piirkonna võrgustikus olevad inimesed kogesid. Enam ei tee otsuseid üks inimene, vaid seda teeb tugivõrgustik. Mitte kedagi ei saa enam isikuliselt süüdistada vale otsuse tegemises. Kõik keerulised või vähem keerulised lood arutatakse meeskonnana koos ning kirjalikku otsust alustatakse sõnadega „tugivõrgustiku otsusega tehakse muudatus“ ja siis pannakse kõik kirja, mis muutub, mis mitte.
Tugi spetsialistile
Väärtuslik on teadmine, et enam ei ole ma keerulistes lugudes üksi, mis on spetsialistile vähem stressi tekitav ja omakorda kasulik ka tugispetsialisti enda heaolule. Nimetamata ei saa jätta ka selle protsessi käigus kirjalikult koosatud tugivõrgustiku ülesandeid meeskonnas. Selline selgus lõpetas ära teise töölauale piilumise ja fookusesse tuli küsimus, mida mina saan teha selleks, et olukord saaks lahendatud.
Näiteks saab tuua tugivõrgustiku otsuse jätta õpilane klassikursust kordama. Piirkonna tugivõrgustik töötas nii õpilase kui ka lapsevanemaga selle nimel, et noor võtaks vastu võimaluse jääda klassikursust kordama. Täna saab öelda, et see oli ainuõige otsus. Noorele oli omandatav materjal juba tuttav ning see andis talle võimaluse saada väga häid tulemusi, mis tõstsid tema enesehinnangut, mis omakorda mõjus kogu õppetööle positiivselt. Ta töötas innukalt tunnis kaasa ja sai häid hindeid ka neis õppeainetes, mis eelmisel aastal olid puudulikud. Tunnis käitumisega ei olnud enam probleeme, kuna klassikaaslased olid teised. Kõik toetavad tegevused kokku on andsid tõuke selleks, et lõpptulemusel saab öelda, et õpilane lõpetab klassikursuse edukalt ning tema soov õppida on tagasi.
Läbimõeldud ja selgete rollidega tegevuskava aitas näha probleemkohti kogu süsteemis - kool, kohalik omavalitsus ja kodu. Kui piirkondlik tugivõrgustik peamiselt tegutseb selle nimel, et taastada või tugevdada koostööd kooli ja kodu vahel, siis KOV tugivõrgustik toetab kogu kolmnurka. Kõik kolmnurgas olevad osapooled peavad olema koostööks valmis.
Setomaa vald on saanud ühe väärtusliku kogemuse ja juba on näha muutust, mis eelkõige on toimunud just mõtteviisis. Mõistetakse ja tunnistatakse seda, et tegelikult on päris hea tunne oma vastutust ja muret jagada, sest tegelikult pole olemas lahendamatuid probleeme. On vaja ühtset eesmärki ja koos töötamist, üksteise usaldamist. Piirkonna tugivõrgustikud olid ja on igaüks omamoodi aga see oligi selle koostöömudeli üks eelis, võrgustik ise sai otsustada kui tihedalt kohtub, keda lisaks kaasab.
Kogu Võrumaa ärkas kui talveunest ja peamiseks muutuseks, mida ka teised kohaliku omavalituse esindajad välja toovad, on just tugispetsialistide koondamine üheks meeskonnaks ning omavaheline suhtlus. Järjest enam jääb ära “igaüks iseenda eest” mõtteviis. Me tunneme üksteist, me teame naaberomavalitsuse spetsialiste, oleme teadlikumad Töötukassa võimalustest ja usun, et meie kõigi sõbralisti suurus sotsiaalmeedias on kasvanud.
Siit saab minna ainult edasi ja paremaks ning ka loodud Võrumaa laste ja noorte (LANO) tugivõrgustik on üks väga oluline samm millegi väga olulise jaoks. Esimesed sammud on tehtud ning suhtumine ennetustöösse on juba täna teinud olulise pöörde ja ma usun, et jätkuprojekt LÕIM 2 annab kõigis omavalitsustes võimaluse oma loodud mudelit kinnitada või siis veelgi paremaks muuta.
Olen väga tänulik, et kõik see suur töö on vilja kandnud ja meil on maakonnas igas kohalikus omavalituses olemas noorte heaolu spetsialistid, kes jätkavad tööd selle nimel, et märkamata ja abita ei jääks üksi noor ja muudab oluliselt „kadunud noorte“ arvu. Oma kogemusele tuginedes ja nähes, kuidas töötavad kolleegid naaberomavalitsustes saan väita, et kogu see aeg, mis sai kulutatud mudeli loomisele ja piloteerimisele on ennast kuhjaga ära tasunud. Oleme kõik saanud väärtusliku kogemuse.
Inimesteni on jõudnud mõistmine, et siin äärealal tuleb võimestada ja ümber struktureerida olemasolev inimressurss ning lahendused tuleb leida meil endil. Oleme juba olulise sammu edasi astunud juba ainuüksi sellega, et meil on ühtne arusaamine ennetustöö vajalikkusest ning tunneme, et oleme väärtuslikud juba täna. Selleks, et kedagi aidata ja toetada, peab esmalt aitajal endil olemas usk endasse, oma oskustesse, teadmistesse ja julgust vaadata otsa hetkeolukorrale ning oskust näha muutuste protsesse terviklikuna.
Kõik muutused on esmalt natuke ebamugavad ja olenevalt inimese tüübist reageeritakse uutele ideedele, lahendustele erinevalt. Täna on Setomaa koostöömudel muutuste keerises, sest mõtteviis on muutunud. Selleks, et leida oma piirkonna küsimustele asjatundlikud ja konstruktiivsed lahendused on vaja maha pidada arutelusid ja kriitiliselt vaadata otsa murekohtadele. Oleme saanud kogeda midagi teistsugust, mis on tekitanud tahtmist veelgi edasi pürgida.
Kogu LÕIM tegevusperioodile tuginedes saab väita, et ühise eesmärgi ja väärtuste loomine noorest lähtuvalt on võimalik. Selleks, et üks efektiivne meeskond või tugivõrgustik toimiks tulemuslikult on vaja läbida erinevaid raskusi, lahendada erimeelsusi, loobuda vanadest mustritest, astuda julgelt mugavustsoonist välja, vajadusel oma kolleegi müksata ja seda kõike ühise eesmärgi saavutamiseks. Kõik need läbi kogetud etapid muudavad spetsialiste tugevamaks ja annavad teadmise, et ühiselt loodud valdkondadeüleseid piire ületav ennetustöö koostöömudel on võimalik.
LÕIM projekt viidi ellu Võru maakonna perioodil 2022-2024 Võrumaa Omavalitsuste Liidu koordineerimisel kõiki maakonna omavalitsusi, riigiasutuste esindajaid, väliseksperte ning Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli teadlasi kaasates. Projektist on valminud kogemusraport, mis annab ülevaate kogu protsessist.
Projekt on rahastatud summas Euroopa Majanduspiirkonna ning Norra finantsmehhanismi 2014-2021 toel läbi Riigi Tugiteenuste Keskuse.