BRÜSSELI VAATEID ⟩ Rootsi ajakirjanik: Meloni on seisus, nagu kaks meest peaks tema pärast baarikaklust

Itaalia peaministril on praegu suurepärane seis: tema pärast võideldakse, iseloomustab Brüsseli ajakirjanik. Foto: Riccardo De Luca / Scanpix

• Rootsi ajakirjaniku hinnangul tugevdab radikaalsete parempoolsete koostööd ühine meediaruum.
• Rootsi Demokraatide punased jooned Vene-meelsete suhtes on murenenud.
• Nii tsentri kui radikaalide tahetuim «pruut» on praegu Giorgia Meloni.

Svenska Dagbladeti Brüsseli korrespondendi Teresa Küchleri jaoks algas eurovalimiste hääletuse kajastus neljapäeval Hollandis. Sealsete häälekate konservatiivsete protestantide nõudmisel ei või hollandlased nimelt pühapäeviti valimiskastide juurde tulla, mistap ka eurohääletuse aeg neil hingamispäevale ei lange.

Kuigi ametlikult pole Hollandi valimistulemus veel avalik, on prognoosid, et ühe parema tulemuse võttis seal Geert Wildersi juhitud Vabaduspartei.

Küchler ütleb, et Hollandi tulemus ei olnud üllatus. «Paremäärmuslased ei saanud küll suurima tulemusega parteiks, aga nad said siiski kõvasti kohti juurde,» märkis ta.

Küsimuse peale, palju Hollandi tulemus teistes riikides toimuvat mõjutama saab, vastab Küchler: «Wilders ei jäänud pikalt koju puhkama. Laupäeval oli ta juba Belgias, tegemas kampaaniat Vlaams Belangile, mis on nende siinne sõsarpartei.»

Kaks päeva pärast edukaid valimisi Hollandis tõttas Geert Wilders (vasakul) naaberriiki Belgiasse appi Vlaams Belangi esimehele Tom Van Griekenile. Foto: NICOLAS MAETERLINCK / Scanpix

«Ma olen siin ajakirjanikuna töötanud 20 aastat ning üks muudatus praeguse ja selle aja vahel, kui ma alles tulin, on see, et sellised liikumised hoiavad omavahel rohkem kontakti,» jätkab Küchler.

Rootsi ajakirjaniku sõnul mõjutab paremradikaalide koostööd palju sotsiaalmeedia ja see, et nad jagavad rahvusvaheliselt meediaruumi.

«Paar aastat tagasi hakkas mulle ootamatult tulema hulgaliselt väga vaenulikke kirju mu Rootsi ajalehe rootslastest lugejatelt selle teemal, kui väga nad vihkavad George Sorosit,» toob Küchler näiteks. «Mina mõtlesin, miks neid Rootsi Demokraate huvitab ungarlasest ameeriklane?»

«Aga see vana mees on juhtumisi Viktor Orbani suurim vaenlane või kujuteldav vaenlane, kummitus tema elus. Ja siis ma sain aru, et see tuleb sellest, et nad jälgivad Ungaris toimuvat ja Prantsusmaal toimuvat,» jätkab ajakirjanik.

«Ka Marine Le Pen kasutab sel aastal kampaanias videoid endast Viktor Orbaniga,» läheb ta edasi. «Ma nägin Prantsusmaal teda suurel laval tuhandete ja tuhadete hõiskavate fännide ees ja seal tema taga ekraanil olid videod temast Orbani, aga teiste poliitikute – näiteks Wildersiga.»

Marine Le Pen saamas osa Viktor Orbani käesuudlusest kolm aastat tagasi Varssavis. Foto: WOJTEK RADWANSKI / Scanpix

Küchleri sõnul usub ta, et tänu tihedamale omavahelisele suhtlusele saavad paremradikaalid ka näidata oma valijatele, et neil on lootust, kui vaadata Wildersi tulemust Hollandis.

Muutunud on Küchleri sõnul ka see, et pärast Brexitit ei taha paremradikaalid enam EList lahkuda: «Vaata, mida Wilders ütleb. Ta ütleb, et ta ei taha EList lahkuda, ta tahab ELi seest reformida. Või Le Peni: ta ütleb, et ta ei ole kunagi öelnud, et ta tahaks EList lahkuda. Kuigi mingil ajal ta rääkis EList lahkumisest. Nüüd ta lihtsalt tahab asju muuta, aga samuti seest.»

Küchler naerab ja ütleb: «Tõenäoliselt on enamikes Euroopa keeltes olemas vaste väljendile: «Sa võid kas olla telgist väljas ja pissida sinna sisse või olla tegis ja pissida sealt välja.»

Radikaalsemate paremerakondade koostöövõimalusi arutades tõdeb Küchler, et mõned neist on üksteise jaoks liiga äärmuslikud. «Ma ei suuda näiteks näha, kuidas keegi tahaks praeguses seisus teha koostööd Alternative für Deutschlandiga. Marine Le Pen on öelnud, et ta ei tee nendega koostööd, ta tahab enda ümber hoida puhast ruumi, sest ta tahab saada Prantsusmaa järgmiseks presidendiks.»

«Siis on mõned neist venesõbralikumad kui teised. Mõned on teiste jaoks liiga ekstreemsed,» jätkas Küchler. Rootsi ajakirjanik prognoosib, et seekordne Euroopa Konservatiivide ja Reformistide grupp tuleb suurem kui varem: «Kõik tahavad olla tsentris. Kõik tahavad minna nii telgi keskele kui võimalik. Nad kõik unistavad kutsest EPPsse – see oleks nende lõplik legitimiseerimine.»

Keerulisemad juhtumid oleksid Küchleri hinnangul veel Austria Vabaduspartei, kelle liider Christian Strache, kes esialgu oligi päris-nats. Samuti Rumeenia ja Bulgaaria paremradikaalid.

«Alati jääb selliseid parteisid, mis on liiga määritud mainega või liiga ohtlikud, aga suurem osa neist suudab ilmselt panna munad ühte korvi.»

Küchler prognoosib, et kui Marine Le Pen võtab 33 protsenti Prantsuse häältest, saab ta olema uues fraktsioonis üks kandvaid jõude. Lisaks aitab hea tulemus eurovalimistel kaasa ka tema presidendikampaaniale.

«Nad saavad kõvasti raha, nad saavad kõneaega Euroopa Parlamendis, mida nad saavad kasutada platvormina meediasse pääsemisel. Nende parteil on alati olnud rahalised raskused ja kui nad nüüd saavad palju inimesi Euroopa Parlamenti, toob see osa sellest rahast koju tagasi. Nad ei tohiks seda niimoodi kasutada, aga kõik teavad, et nad teevad seda sellegipoolest.»

Suurepärane positsioon paistab olema ka Itaalia peaministril Giorgia Melonil, kelle poolehoiu nimel on paremtsenter ja radikaalsemad parempoolsed konkureerinud juba mõnda aega.

«Kujuta ette, kui kaks meest sinu pärast baaris kaklevad. Tema on praegu selles seisus, kuigi see pole romantiline võitlus. Ursula von der Leyen kutsus teda EPPga mitte küll liituma, aga koostööd tegema. Ja vaid mõni päev hiljem palus Le Pen tal nendega leivad ühte kappi panna,» võrdleb Küchler.

Rootsi ajakirjanik on kuulnud, et iga hetk nüüd võib tulla radikaalsematelt jõududelt – Le Penilt, Orbanilt, võib-olla ka Poola Õiguselt ja Õigluselt teade, et nad ühinevad üheks jõuks.

Vastuseks küsimusele, mis on tänavune kuumim eurovalimiste teema koduriigis Rootsis, ütleb Küchler, et igal pool tulevad sisse siseriiklikud teemad, sest poliitikud tahavad ära kasutada seda tele- ja raadioaega, mida neile antakse. Ta viitab eurobaromeetrile, mille järgi pidas 58 protsenti rootslastest suurimaks probleemiks kliimaküsimusi.

«See on väga omapärane, sest ülejäänud Euroopas oli suurim küsimus pigem võitlus vaesusega, töökohad või majanduslik turvalisus – tavalised rahakotiteemad,» kirjeldab ajakirjanik. «Teise jaoks oli kliima suur teema eelmiste valimiste ajal. Aga siis vaadati, et see kõik saab olema nii kallis, lähme parem tagasi oma rahakottide juurde. Aga Rootsis on ikka kliima.»

Küchler meenutab, kuidas ta kaks nädalat tagasi juhtis üht kodumaa valimisdebatti ja poliitikud tõepoolest pidasid sõnasõda kliimaküsimuste üle.

Kaks radikaalsemat paremfraktsiooni

Radikaalsemad parempoolsed on Euroopa Parlamendis praegu jaotunud kahe fraktsiooni vahel. Nendeks on 69 delegaadiga Euroopa Konservatiivid ja Reformistid (ECR) ja 49 delegaadiga Identiteet ja Demokraatia.

Kaht fraktsiooni eristab ka see, et Euroopa Rahvaparteist (EPP) lahku löömise tagajärjel tekkinud ECRiga teeb tsenter tavalist koostööd, IDd aga hoitakse nn sanitaarkoridoris ehk ei anta neile raportööri- ega juhtkohti.

ECRi liikmed on: Bündnis Deutschland (Saksamaa), Elliniki Lusi (Kreeka), Folklistan (Rootsi), Fratelli d'Italia (Itaalia), Hrvatski suverenisti (Horvaatia), JA21 (Holland), Nieuw-Vlaamse Alliantie (Belgia), Reconquête! (Prantsusmaa), Rootsi Demokraadid (Rootsi), Solidarna Polska Zbigniewa Ziobro (Poola), Sloboda a Solidarita (Slovakkia), Suveräänne Poola (Poola), Vox (Hispaania), Õigus ja Õiglus (PiS, Poola), VMRO (Bulgaaria).

ID liikmed on: Freiheitliche Partei Österreichs (Austria), EKRE (Eesti), Lega (Itaalia), Rassemblement national (Prantsusmaa), Vlaams Belang (Belgia), Dansk Volkeparti (Taani), Svoboda a přímá demokracie (Tšehhi).

«Teine põhiteema on muidugi see, kui palju saavad hääli Rootsi Demokraadid ja kuhu tõmmatakse nendega koostöö tegemises joon,» jätkas Küchler. «Nendega on küll olnud mitmeid Venemaaga seotud skandaale, kuigi partei juhtkond on olnud väga selgesõnaline ja öelnud, et tõmbab Venemaa suhtes punase joone – kui perepoliitika, feminismi või millegi muu suhtes võib olla eri seisukohti, siis Venemaa suhtes on see selge.»

«Nüüd ütlevad Rootsi Demokraadid, et nad võivad Le Peniga koostööd teha. Et nad võivad koostööd teha venemeelsetega, aga mitte Venemaaga seotud küsimustes, küll aga migratsiooni, energeetika ja muus sellises,» märgib Küchler. «See on suur asi, see tähendab, et nad taanduvad oma punase joone juurest, milleks oli see, et nad ei istu kuna kokku venemeelsetega.»