Päevatoimetaja:
Mai-Brit Jürman

INIMESTEST AEGAMÖÖDA Silja. Headuse armeed ja vägistatud naised

Silja Peegel sõnab, et teda on elus palju aidatud ja tema moraalne kohus on omakorda aidata.
Silja Peegel sõnab, et teda on elus palju aidatud ja tema moraalne kohus on omakorda aidata. Foto: Vahur Laiapea

Ma varusin aega ja kogusin jõudu, et neid lugusid siia kirja panna. Otsisin ettekäändeid seda edasi lükata. Aga nüüd ma alustan.

2022. aasta märtsi alguses tõmbas Silja Peegel oma kodus riidekapi uksed pärani. Ladus suure osa kapi sisust kolme suurde kotti: kampsunid, püksid, pluusid, mütsid, mida kõike veel... Midagi jättis endale ka. Tõstis kotid oma väikesesse Opelisse ja sõitis Endla tänava Kreutzwaldi hotelli. Sinna olid jõudnud Ukraina naised oma lastega – esimesed Eestisse jõudnud sõjapõgenikud. Kodust olid nad kaasa haaranud paar kilekotitäit juhuslikke asju. Nad olid katki, need naised ja lapsed.

Järgnes viis kuud tihedat tööd Eestisse jõudnud sõjapõgenike aitamiseks. Üle viiesaja oli naisi-lapsi, keda Silja Peegel otseselt aitas, kellele abi viis. Esialgu oma vahenditest. Siis kujunes võrgustik inimestest, kes oma õla alla panid ja teevad seda siiani. Hügieenitarbed. Nii lihtsad ja igapäevased asjad – kulbid, pannid, potid. Föönid. Kohvrid. Mitte lihtsalt midagi ükskõik kellele, vaid konkreetsed asjad konkreetsetele inimestele. Need viis kuud põletasid Silja läbi. Keha pidas vastu, aga hingejõud hakkas otsa saama.

Tagasi üles