POSTIMEHE PARNASS ⟩ Johann Voldemar Jannsenile oli ajaleht õpetuse jagamiseks

Ajalehe Perno Postimees ehk Näddalileht esimese numbri päismik, 5. juuni 1857. Foto: Repro

Johann Voldemar Jannsen oli Vändra mõisa vesiveski möldri poeg. Tema esimesed eluaastad möödusid muretult veski ootamisetoas veskiliste jutte kuulates. Mitte ainult rahvajutud, vaid ka mahlased kõnekäänud ja vanasõnad, kujundlik ja värvikas sõnavara said talle siit kenasti selgeks.

Pärast isa surma algas tema karjasepoisipõli kauges metsatalus. Poisi rõõmuks kestis see siiski vaid paar aastat, siis toodi ta koju tagasi ja pandi kihelkonna raha eest kohalikku kihelkonnakooli. Köster Koch kostis tema eest, sest tal oli ilus lauluhääl ja ergas olek.

«Postimehe parnass»

Postimees saab täna 167-aastaseks. See tähendab, et seljataga on pikk ajalugu, mis aga jääb muidugi kõvasti alla antiikaja nähtusele nimega Acta Diurna – umbes 280 aastat kestnud Vana-Rooma ametlikule teatajale, mida võib nimetada üheks ajakirjanduse isaks või emaks (maitse asi).

Vanad roomlased, kel oli palju etruski mõjusid, uskusid, et minevik ei ole kunagi tõeliselt möödas, ja austasid seetõttu oma esivanemaid juttude ja kommetega teadmises, et neil on siiani mõju olevikule.

Postimees omakorda kavatseb oma aastapäevale tuginedes keskenduda neile kauges minevikus tegutsenud ajakirjanikele, kellest mõned on tänapäeval kuulnud ja mõned mitte, aga kelle jäetud jälg väljaandele on olnud suur.

Siin tuleb meile appi ajakirjandusloolane Krista Aru, kes jutustab meile kord kuus nende isiksuste võitudest ja kaotustest.

Alustame mõistagi Postimehe esimesest peatoimetajast Johann Voldemar Jannsenist. Georgi ­Beltadze