INIMESTEST AEGAMÖÖDA ⟩ Aivar. Esimene kohtumine emaga

Aivar Kaseste unistuste roll, mis veel laulmata, on Herodes Richard Straussi «Salomes». Seda peetakse tenori viimaseks rolliks, teab Aivar. Foto: Vahur Laiapea

Lugemine muutis Aivari elu. Lugema õppis ta väga vara. Luges juba Abja-Paluojas. Muraste mõisa saalis olid laiad aknalauad, mille ees paksud kardinad. Suurte poiste sadismi eest peitis Aivar end sageli aknalauale, nende kardinate taha. Ja luges, luges. Luges ka Astrid Lindgreni «Hulkur Rasmust». Aga mõtet lastekodust põgeneda ei olnud. Põgeneda sai raamatutesse, need andsid hingamise aega.

Aivar Kaseste kohtus esimest korda oma emaga vanaema matustel. No muidugi oli ta emaga koos, kui ema teda kandis. Aga kohe, kui kantud sai, kohe pärast sündimist andis ema Aivari teiste kasvatada.

Aasta oli 2012 ja Aivar neljakümne ligi, kui ta matustel oma ema nägi. Kas ema ütles sulle midagi? Ütles. Ta ütles: nüüd on need mõlemad inimesed surnud, kes teavad, miks läks nii, nagu läks. Rohkem Aivar emaga ei kohtunud. Ema ei olnud selleks valmis või sellest huvitatud. Teine inimene, kes teadis, miks nii läks, nagu läks oli vanaisa, ema isa. Tema suri enne vanaema. Nüüdseks on ka ema surnud ega ole enam kedagi, kes ütleks, miks läks just nii, nagu läks. Ema on kõige vanema venna kodus riiulil, ütleb Aivar. Ootab matmist. Õigupoolest seisab riiulil urn ema tuhaga.