GALERII ⟩ Uuenenud väljapanekuga Lennusadam avas emadepäeval taas uksed

Pühapäevast on külastajatele taas avatud Lennusadam, mis on aasta algusest saadik uuendustööde tõttu suletud olnud.

«Mõni inimene tuleb sisse ja vaatab, et kõik on justkui endine: allveelaev on paigas, käigutee on paigas, laevad ripuvad endist viisi. Aga midagi on ikkagi muutunud: põrand on värskem, Maasilinna laeva taga on midagi uut, paljud kahurid on kadunud,» loetles Meremuuseumi direktor Urmas Dresen.

Ta lisas, et see on ühtepidi hea, kui vanad käijad tunnevad ära oma vanad ja head tuttavad eksponaadid. «Eelkõige allveelaeva, mis oli siin neli ja pool kuud üsna üksi. Nüüd on tal rahvast nii sees kui väljas. Kes hakkab täpsemalt otsima, leiab et juurde on tulnud terve meresõjanduse korrus, terve vesilennunduse ala, merepääste, allveearheoloogia, merehoiu ala. Täiesti uued on ka huvialaruumid. Nii et on toimunud päris suur muutus. Loomulikult see ei ole võrreldav sellega, mis oli 12 aastat tagasi, kui angaarid olid kokku kukkumas,» rääkis Dresen.

Ta möönis, et algusaegadega võrreldes oli kõik osaliselt palju lihtsam, sest enam polnud vaja hoonet hävingust päästa. Selle eest aga tuli kõik ära teha loetud kuude jooksul ning polnud täpselt teada, kui palju eksponaate tuleb angaaridest ära viia, et saaks põrandat uuendada. Aga kui põrand sai õigeks ajaks valmis, siis läks kõik lihtsamaks.

«Mul on hea meel, et see, mida me plaanisime, sai valmis. Aga tulevikus lisanduvad siia veel mõned asjad, sest üks muuseum ei saa isegi oma põhiekspositsiooniga olla kogu aeg päris valmis. Üks muuseum peab siiski aja jooksul täienema, tema püsiekspositsioon peab täienema. Ja nüüd saame me öelda ka seda, et sügise algul seesama ala, mis on praegu meeldivalt suur ja tühi, saab sügisel endale uue suurnäituse, milleks on: kuulsad meremehed,» rääkis Dresen oma avakõnes.

Postimehele tutvustas muuseumijuht kõigepealt angaaride läänekülge, kus on muutunud kõik alates Maasilinna laevavrakist. «Õppeklassi vanas kohas enam ei ole, esiteks ta oli vales kohas, teiseks ta oli ajutine ja kolmandaks ta oli kole. Nüüd on selle asemel angaaride teises servas nii merefoorumite kui muude ürituste jaoks uued ruumid. Seal, kus enne oli õppeklass, on nüüd merepäästeala «Mayday, Mayday, Mayday!». Siin on ka võimalus minna päästeparve ja tunda ennast hetkeks niisuguses ebakindlas olustikus, sest päästeparve põrand kõigub ja vappub. See on täiesti uus asi, nagu kogu meie läänekülg,» lausus Dresen. Maasilinna laeva taustal on ekraanid ja uuenenud on seda ümbritsevate esemete väljapanek. Selle kõrval on allveearheoloogia osa, mis jätab ülevalt vaadates mulje nagu üks suur laevavrakk, mis on vee all kolmeks tükiks purunenud. «Nendesse erinevatesse vrakiosadesse on paigutatud ekspositsioon. Sealt edasi tuleb juba väikelaste ala, mida ka varem ei olnud.

See on nendele täiskasvanutele, kes tahaksid võibolla ise veidi rohkem ekraanidelt pakutavasse sisusse süveneda. Nad võivad panna lapsed väikelaste alale möllama ja saavad ise rahulikult väljapanekuga tutvuda. Siit edasi on merehoid või nii-öelda Läänemere shoppingu-keskus, mis näitab ära, kuidas erinevate toiduainete ja muude asjade soetamisel saab silmas pidada ka seda, et meri oleks hoitud,» rääkis Dresen.

Angaaride idaküljel asuval kahurilaval on nüüd ainult viis kahurit, mis sobituvad vanemasse perioodi ja Eesti merejõudude ajalukku. Idaküljele jäävad ka uued ruumid, mis ei ole enam ajutised. Väiksem huvialaruum on praegu kasutuses laste meisterdamistöötoana, suuremas ruumis on korralik heliisolatsioon ja siin hakkavad edaspidi toimuma merefoorumid.

Kahurilaval on koha leidnud ka värvika ajalooga miiniristleja (hävitaja) «Vambola» mudel.

Mudeli autor on Enno Talivee, kes läbis Vambolal ka ajateenistuse. Vambola mudelit on muuseum varem ka ajutiselt välja pannud, nüüd leidis see koha põhiekspositsioonis. Mudelimeistri poeg Tõnu Talivee rääkis, et nii suure laevamudeli valmistamine polnud lihtne, isal kulus selleks kolm aastat. Ja märtsipommitamise ajal olevat seinale kinnitatud mudel maha kukkunud ning parandamist vajanud.

«Laeva ahtris olev lipp ei ole päris originaal. Isal oli kodus albumis õige lipp. Selle ta andis samuti Meremuuseumile, aga see oli nii kehvas seisukorras, et nad tegid sellest täpse koopia,» rääkis Tõnu Talivee. Vene ajal, kui muuseum mudeli Taliveelt ära ostis, ei olnud seal muidugi mingit lippu. «See osteti kas 1977. või 1978. aastal ja selle eest maksti isale tuhat rubla. Ühest küljest oli see tolle aja kohta üsna suur raha. Aga isal kulus mudeli tegemiseks kolm aastat. Siin ei ole praegu näha, aga isa tellis Saksamaalt väikesed pärlitera suurused lambid. Kui need sisse lülitati, siis nägi mudel eriti uhke välja. Ja kahurid ja muud detailid ta nikerdas nahanoaga käsitsi välja,» meenutas mudelimeistri poeg.

Laeva joonised sai Talivee Vambola kapteni käest. Tol ajal oli sedalaadi info üldiselt ikka salastatud, aga kapten usaldas teda nii palju, et andis mudeli valmistamiseks talle joonised.