VIDEO ⟩ Hiljuti perelisa saanud kaljukotkad on ametis poegade kantseldamisega

Emaslind kahe pojaga kaljukotkapesal laupäeva varahommikul. Foto: Kuvatõmmis / Looduskalender

Aprilli lõpus ja mai alguses koorusid pojad mõlemal kaljukotkapaaril, kelle tegemisi saavad huvilised reaalajas jälgida Kotkaklubi kaamerapildi vahendusel.

Ornitoloog Aarne Tuule lausus, et kuigi tal igapäevaselt pesakaamerate jälgimiseks mahti pole, sest silm tuleb peal hoida sadadel pesadel, millel kaamerat pole, on ta märganud ühel kaljukotkapaaril – Soomaal pesitsevatel Kaljul ja Heljul – ühte poega ning teisel kahte. 

«Tavaliselt on kaamerapesadega kursis olevad inimesed peamiselt need, kes istuvad arvuti taga. Ise vaatan põhiliselt selle sama kaamera otsepildi all oleva lingi kaudu foorumit,» kõneles Tuule. «Seal on palju inimesi, keda teame, et nad elavadki nende lindude nimel. Neid on üle maailma ja päris mitmed on Saksa pensionärid, endised biloogiaõpetajad. Näiteks üks liikumispuudega inimene jälgib, kelle jaoks on see [kaamerapilt] tema elu põhiline tugitala, sest ta tunneb ennast olulise ja kaasatuna. Kui vahepeal [otsepilt] katkeb, siis on ikka täitsa häda majas. Nende [jälgijate] jaoks on meie loodus midagi unikaalset.»

Tuule sõnul käbi nende töö juurde ka suhtlus foorumi kasutajatega, sest teinekord tekib huvilistel küsimusi, millele nad ei pruugi ise kohe vastuseid leida. «Näiteks kohaspetsiifilisi küsimusi,» tähendas ta. «Teiseks tahavad nad kangesti hakata kohe raha koguma ja annetama. Eelduslikult on neil lindudel rahaga kohe midagi pihta hakata või süüa juurde juurde osta. Selles on mingi loogika, sest inimestes leidub head tahet ja nad ei oska seda teisiti väljendada, kui raha kogudes.»

Ta tõdes, et säärane viis aidata võib ära kuluda must-toonekure puhul, kelle poegasid tuleb teinekord tõepoolest lisatoiduga abistada. «Ja siis vaatad, et milline toetajaskond on olemas. Nad on üle maailma, me ei tea nende isikuid aga nad kõik elavad kaasa. Nähtamatu kogukond, kes tahab midagi teha ja ütle vaid [millega toetada]. See on paljude parteide unistus – sul on olemas valijad, kellele on vaja ainult öelda, mida teha ning nad lähevad ja teevad. Aga peamiselt on kasu sellest, et nad mõtlevad kaasa ja jälgivad. Konkreetsetele lindudele (kaljukotkastele – M. M.) muidugi sellest otseselt kasu ei ole,» rääkis ornitoloog.

Kaljukotkapaar 6. mail koorunud esimese pojaga. Kaks päeva hiljem nägi ilmavalgust teinegi kotkapoeg. Foto: Kuvatõmmis/Looduskalender

Kaljukotka spetsiifika on Tuule sõnul see, et kui pesas on koorunud kaks poega, siis mõlemad ellu ei pruugi jääda. «[Üks] läheb «üle parda» või teise poja kõhtu. See on loodus,» lausus ta. «Meie ei ole harjunud pere planeerima nii, et kolmas laps on varuks ja kui süüa üle jääb, siis anname talle aga kui süüa puudu jääb, siis sööme ta ise ära. See ongi kaamerate üks eesmärk – tutvustada elu nagu ta päriselt on. Mõne jaoks on see vastuvõetamatu, kui must-toonekure ema viskab ühe poja üle pesa serva, sest ta näeb, et süüa pole ja teda pole mõtet toita. Aga poeg ei taha üle serva minna ja siis näed, kuidas ema võitleb endaga poja tapmise pärast.»

Kotkaklubil on üle Eesti kümmekond otsepildi vahendamise võimalusega veebikaamerat. N-ö aktiivsete kaamerate arv varieerub mõnevõrra igal aastal, sest pesadest, kus linnud ei pesitse, pole lihtsalt mõtet pilti näidata. Lähemalt saab lugeda Kotkaklubi kodulehelt. 

Tuule lisas, et eelkirjeldatud situatsioonide puhul on Kotkaklubil juhtunud sedagi, et nad on pidanud videoid YouTube`ist eemaldama. «On vägivaldse sisu pärast kaebus tehtud,» põhjendas ta. «Ent see on päriselu, mis illustreerib, kuhu oleme ühiskonnana jõudnud – kõik haigused on ravitavad, lapsed jäävad ellu –, ning oleme ennast juba nii mulli sisse ehitanud, et päriselu on jäänud juba kaugeks.»

Mõte pessa piiluda oli paljudel peas ammu aga selle esimene eeldus oli mobiilse interneti võimalus. Kaamera ise ei ole tehniliselt mingi eriline leiutis.

Kotkaklubi koordinaator, ornitoloog Aarne Tuule

Pesakaameratega on Tuule tegelenud paarkümmend aasta. Mehe sõnul ei lubanud lihtsalt varem saada olnud tehnika sama kvaliteetset pilti nagu seda näeb täna. «Põhiline küsimus on ülekandmises, internetis kui sellises, mis ei võimaldanud seda enne, kui tekkis mingisugunegi striimi võimalus,» kõneles ta. «Mõte pessa piiluda oli paljudel peas ammu aga selle esimene eeldus oli mobiilse interneti võimalus. Kaamera ise ei ole tehniliselt mingi eriline leiutis.»

Tuule märkis, et küsimus on, et kui n-ö pudelikael on avatud, siis kui head pilti saab üle õhu tuua. «Meil on täna küll kuskil [Tallinna] kesklinnas mingis hoones 5G aga need kohad, kus linnud elavad, on mobiilioperaatorid minu enda kogemuse põhjal tegelikult väga jõuliselt enda antenne täpsemaks keeranud,» rääkis ta. «Sisuliselt on [levi] hoonete peal aga kui lähed hoonetest paarsada meetrit eemale, siis hakkab kukkuma ja kui jõuad kuhugi kaljukotka elupaika, võib seal olla täielik null.»

Soomaal pesitsev kaljukotkas koos pojaga. Foto: Kuvatõmmis/Looduskalender

Kotkaklubil Tuule sõnul paraku nii häid sponsoreid pole, et mõni operaator paneks nende tarbeks masti otsa antenni, mis oleks suunatud näiteks kaljukotka pesale. «Pigem on täna piirang, kui palju internetti mahub läbi õhu liikuma. See piirang oli alguses (10-15 aastat tagasi) ja on tänase päevani. Meil on küll e-Eesti, kuid see on jätkuvalt teema,» tähendas ta.

Samamoodi halveneb signaal siis, kui puud lähevad lehte. «Eriti naljakas on vihmase ilmaga, mil puulehed on märjad ja signaal hajub veel rohkem. Vihmapiisad peegeldavad signaali laiali ja on pesasid, kus on siis kehvem pilt,» lisas Tuule.