Eesti panus Afganistanis on valvata üht küla

Eesti jalaväekompanii Estcoy-13 miinipildujate jao sõdur istub telgis arvuti taga ja mängib sõjamängu. Arvutist kõlavad lasud ja samasugune heli jõuab meieni kaugusest, kuid see on päris.

«Afganistani armee paugutab, veel ei tea, miks,» öeldakse läbi raadio. «Öelge neile, et oleme siin lähedal. Ei tahaks nendega sõda pidama hakata!» pahandab eetris Eesti sõdur, kelle jagu samas piirkonnas patrullib.

Kuulan seda juttu läbi kõlari, mis ripub minu välivoodi kohal telgis. Olen Afganistanis, Helmandi provintsis Limbangi nime kandvas eestlaste kontrollpunktis, mis on ümber ehitatud kohalikelt renditud majadekompleksist.

«Saarlastel (nii kutsutakse Briti sõdureid – R. P.) on masin kraavis. Lähme appi! Tuled ka?» küsib vanemseersant Kalmer Antsov telgi ukse vahelt, kui olen just saanud pikali heita pärast esimest pikemat hommikust patrulli.

«Ikka tulen!» vastan. Kargan püsti, selga kuulivest, küljeplaadid (kasutusel pärast ühe sõduri pihta saamist küljelt, kus tavalisel vestil metallplaat puudub – R. P.), meditsiinipaun, joogipudel, põlvekaitsmed, kubemekaitse ja kiiver. Siis veel kaamerad kaasa ja välja.

«Ega me kauaks jää: tõmbame eksinud saarlase Pasiga (Soome päritolu soomustransportöör – toim) teele ja siis tagasi,» on Antsov optimistlik.

Kui vaid vanemseersant ise ka teaks, kuidas ta eksib selle lausega. Tagasi oleme üheksa tundi hiljem ja tulemuseks ilmselt mahakandmisele minev veok Iveco, mis oli enne saatuslikku eksimust vaid 20 miili sõitnud. Noor Briti sõdur, kes oli selle koos koormaga 25 tonni kaaluva veoki sirgel teel kraavi ajanud, ilmselt enam autojuhina tööd ei saa. «Kuid mine sa neid saarlasi tea,» arvab üks Eesti sõdur pimedas Pasis, kui abistamine veel täies hoos.

Järgmisel päeval patrulli minnes on kuulivesti kerge selga panna, sest eelmisest 11-tunnisest vestikandmisest on kehasse juba tekkinud selline vestikujuline koht, kuhu see hästi mahub. Seekord läheme 2. jaoga küla vahele ennast näitama, mõnd mahajäetud majapidamist läbi otsima ning kohalike käest nende murede ja rõõmude kohta pärima.

Rivi ees sammub kogenud pioneer, kes on sellel missioonil leidnud kõige rohkem IEDsid ehk ise tehtud pomme ja relvapeidikuid. Mees tõesti «nuusib» kõik nurgatagused üle.

Eriti kahtlustäratav on hetk, kus meie teele jäävad kahtlaselt korrapäraselt paigutatud kivid ja lapsed eemalduvad joostes sellest kohast. Üldse on kõige suurem läheneva ohu märk, kui kohalikud eemalduvad.

Pioneer läheneb ohtlikule kohale ja kontrollib selle metalliotsijaga üle. Kõik on valvel. Tunnen juba, kuidas selg kisub higiseks, aga siis kohalikud külamehed siiski lähenevad meile kutsumise peale. Pinge langeb. Igaks juhuks otsitakse afgaanid läbi ja saadetakse veidi eemale tõlgi juurde, et äkki on muresid.

Pioneer otsib läbi ka lähedal oleva sodihunniku, kaevab maad noaga ja jätab maha hulga auke, kuid olulisim, mis leitakse, on maa-alune veetoru. Otsija on pisut pettunud ja sülitab vaevaga kaevatud auku. Ma võin ainult kujutleda, kuid ei suuda seda ikka lõpuni teha, kui suur on selle higise näoga mehe sisemine pinge, kui ta nii nuusib.

«Kui see pioneer ka missiooni lõpuks medalit ei saa, siis on midagi valesti,» vangutab jaoülem tagasiteel pead.

«On grillkana, kohe saab riis valmis ja šokolaadikook on pärastiseks,» hüüab mulle tagasi laagris olles Aivar Gukk miinipildurite jaost, kes tundub olema laagri parim kokk.

Kohalike poolehoid

Kui ma poleks enne patrulli minekut näinud nimetatud objekte ahju minemas, oleksin pakkunud, et tegu on siseringi naljaga, sest kuidas sa siin kõrbes, põlve otsas, ikka valmistad neid kanu ja kooke. Kuid Gukk valmistab.

Üldse hakkab silma leidlikkus laagri majandamisel: olemas on õlipõleti, soe vesi ja savist grillahi. Basseiniks on pooleks lõigatud tünn, laskemoonakastist sai ideaalse maitseainetekapi. Pesumasin töötab siis, kui sinna ämbriga vett valada.

Ja saun, muidugi saun. Kuna Helmandis on puit kullaga võrreldavas hinnaklassis, siis saunas sellega priisata ei saa. Piisab sellestki, kui on olemas lava, mille seinad on kaetud hõbepaberiga. Minu sealoleku ajal sai valmis dušisüsteem ehk mustaks värvitud veepaak müüril, kust vesi voolab segistisse.

Kui ma veel suures baasis ehk Camp Bastionis eestlaste kontrollpunkti lendamist ootasin, käisid Eesti võitlejad päev enne minu saabumist esimest korda operatsioonil helikopteritega. Nad visati maha keset tulevahetust ja üks mees sai ka kergelt käest haavata, kuid keeldus kopteriga lahkumast haiglasse, lastes sanitaril käe kohapeal kinni siduda ja jätkas rivis.

Sellised teod panevad britid pead vangutama ja teevad nende silmis eestlastest austust väärivad sõdurid. Eestlasi kasutatakse nende jalaväelase oskuste ja mobiilsuse pärast palju just ülesannetes, kus sellist võimekust vajatakse.

Tüüpiline Eesti missioonisõdur on pärit maalt ja saab Afganistanis kodumaa looduses olemisest õpitud talupojatarkusega paremini hakkama kui mõne suurriigi linnast tulnud noorsõdur.

Afgaanid teevad ka selget vahet Eesti ja Briti sõduritel. Mingil moel on Estcoy võitlejad osa põliselanike sümpaatia võitnud – nii räägivad afgaanid meie omadele avameelsemalt oma muredest ja nii saab ka tundlikumat infot kätte. See tagab aga operatsioonide õnnestumise ja koalitsiooni teiste osapoolte austuse eestlaste vastu.

Puhveraeg enne tsiviilelu

Tagasilennul Euroopasse koos Ühendkuningriigi sõduritega märkan, kuidas pika lennu lõpuks ja kodu lähenemisel muutuvad tõsised sõdurid järjest poisilikumaks. Juba joostakse mööda lennukit, näpistatakse üksteist selja tagant, väänatakse käsi ja tehakse muud koerust. Kiri «pioneer» nende noormeeste T-särkidel viib mõttele, et olen sattunud ühest teisest ajas ja ühiskonnakorrast pärit pioneerilaagri väljasõidule.

Tegelikult on need mehed kõige tõsisemas ohutsoonis tegutsenud pommi- ja miiniotsijad, kelle otsingute edukusest sõltub paljude inimeste elu. Lennuk viib nad Hannoverisse Saksamaal, kus meestel lastakse dekompressioonilaagris korralikult pidutseda ja sellega endast negatiivset auru välja lasta, enne kui koju lubatakse. Missioonilt naasvatel Eesti sõduritel seni veel sellist puhveraega ei ole.

«Kuidas seal on? Olen juba kaua pidanud Londonis elama – viimane minuni jõudnud uudis oli teade onu surmast IED läbi Kabuli lähedal,» küsitleb mind Heathrow’ lennujaama sõidutav taksojuht Hamid.

Räägin mehele lühidalt väikestest edusammudest tema kodumaal, aga midagi lohutavat mul talle öelda pole. «Tahaksin koju tagasi, olen siin õnnetu,» lausub Hamid ja laseb taksosõidu hinnast ühe naela kokkulepitust alla. Oleme temaga ikkagi peaaegu ühekandimehed.