Päev vanemseersant Kalmer Antsovi elus

Vanemseersant Kalmer Antsovi argipäev Afganistanis. Foto: Raigo Pajula

Teist korda Estcoy missioonil viibiva jaoülema abi vanemseersant Kalmer Antsovi (30) sõnul peab missioonisõdur olema paindlik ja mitte üle mõtlema.

Kust sa pärit oled?

Rõugest. Seal käisin põhikoolis, Võrus lõpetasin tööstustehnikumi. Rakendusliku kõrghariduse materjalide töötlemise insenerina omandasin Võrumaa kutsehariduskeskuses.

Kuidas sattusid sõjaväkke ja hiljem Scoutspataljoni?

Käisin 2002. aastal ajateenistuses. Mind on sõjaväeline värk alati huvitanud ja tolleaegne rühmaülem tahtis, et ma võiksin sõjaväkke edasi jääda. Aga mul oli juba enne teenistust töökoht olemas ja läksin sinna tagasi. Nooremohvitseride kursuse lõpetasin küll ära.

Töö kõrvalt lõpetasin ka kõrgkooli. Mingil ajal muutus tsiviilelu rutiiniks ja õigel hetkel märkasin telekast Scoutsi reklaami, kus otsiti mehi, et saata lisajõude valimiste ajaks Afganistani. Otsustasin ühineda.

Kas otsid teravaid elamusi?

No nii ja naa. Mitte just kõige teravamaid. Otsin midagi teistsugust, et elus oleks vähemalt kaks teed, mida mööda käia, et kui tsiviilis saab töö otsa, siis oleks mul, kuhu minna ja vastupidi. Mul on mõlemas vallas oskused ja haridus ning nende teadmistega saab alati tööd. Saan alati tulla ja minna, kui bloki ette viskab.

Sul siis ei ole pikka plaani kaitseväes karjääri teha?

On ikka: kui ära ei tüüta, siis võin pikalt sõjaväes olla. Motivatsiooni mõjutab ka korralik palk. Pere on vaja normaalselt ära toita. Eks see on keeruline ette kujutada, et 30-aastane mees elab ikka kasarmus ühes toas ja tal polegi midagi muud. Tahan elada normaalset pereelu, et meil oleks kõik olemas.

Kaitseväes on palju asju, mida teha – ei pea ainult missioonil olema, võib ajateenijaid õpetada jne, aga palk seda praegu ei võimalda. Sügisest lähen ilmselt kaitseväe lahingukooli. Siis osa uksi jälle avaneb, osa muidugi sulgub.

Kas need viimased päevad, mis koos olime, on sinu jaoks olnud tavalised?

Minu jaoks on need täiesti tavalised päevad. Õhtul teen uue päeva plaani valmis. Ikka teen midagi või nokitsen. Võtan teised appi, kui midagi suuremat teen. Aeg läheb palju kiiremini, kui tegevuses oled.

Paljud ei teagi siin, kust vesi tuleb või kuidas miski asi toimib. Tegelikult peaksin panema teised seda tegema, aga kuna mulle ei tule ka neid käske kuskilt, vaid ise otsin tegevust, siis teen asjad pigem ise ära.

See on sul teine missioon. Kas sul oli pärast esimest missiooni kindel plaan, et tuled tagasi või sõltus see ka pere otsusest?

Teadsin, et tulen kindlalt tagasi, aga ma ei rääkinud sellest avalikult, sest kunagi ei tea, mis vahele tuleb. Pärast esimest missiooni käisin sõjakooli katsetel, aga ei saanud sisse, kuna inglise keeles jäi paar punkti puudu. Järelikult ei pidanud nii minema ja ju mind oli siis siin rohkem vaja.

Sellel missioonil on sinu jaos olnud haavatuid. Kas see on mõjutanud sinu otsuseid edasiseks? On see pannud mõtlema, et kas sinul isiklikult on ikka vaja siin olla?

Kui sellele palju mõelda, võivad sinu oma mõtted sulle saatuslikuks saada. Mida rohkem mõtled, seda rohkem kardad ja seda rohkem tekib hirme. Sa ei taha välja minna ja midagi teha.

Oleme oma jao meestega nendel teemadel rääkinud. Mitte nii ametlikult, aga kui viskad vahel nagu mõtte õhku, siis kõik räägivad endast välja. See on hästi toimind.

Paljud on rääkinud oma tegelikke mõtteid. Ega keegi muidu otse rääkima ei tule, aga muu jutu käigus, ja siis tuleb. Muidugi aitab huumor ka edasi.

Sinu eelmine missioon oli 2009. aastal, mis oli samuti raske aasta.

Jah, aga siis olid õnnetused meestega, kellega ma koos ei olnud.

Kas õhtul hingad kergendatult ja teed kalendrisse ristikese?

Ei, kalendrisse ma riste ei tõmba. Ma mõtlen küll õhtul päeva läbi ja teen uue päeva plaane: see muudab mõtted asjalikuks ja siis aeg lendab. Ja siis avastan, et juba reede ja nii ta läheb.

Mis sind siin häirib?

Mind häirib virisemine ja mittemidagitegemine. Sõdur peaks olema paindlik ja tegema, mis öeldakse. Aga omavahelisi hõõrumisi, mis ikka tekivad, kunagi patrulli või ülesandele kaasa ei võeta. Nii pole võimalik hakkama saada. Oleme ikkagi profid.

Sul on kolm tätoveeringut. Kust need pärinevad?

Esimese tegi teine ajateenija salaja. Pärast tuli natuke kohendada. Teise tegin eelmisel missioonil. Ja seljale on kirjutatud heebrea keeles Jumala sõnad «Ma olen see, kes ma olen». See läheb minu olemusega kokku.